Elukaaslane

        Ma tõesti ei jaksanud täna tööle minna. Mõte, et ma pean istuma oma toolikesel kaheksa tundi tõesti ei meelitanud mind voodist välja tulema. Eriti arvestades kõigega, mis on viimasel ajal juhtunud. Otsustasin kirjutada juhatajale, et olen haige ja võtsin ta uuesti kaissu. Silmad kinni, teda hoides oli viimane asi, mis mind maa peal hoidis. Ta on siiski lihtsalt laip.
        Kõik algas kuid tagasi, võibolla isegi aastaid, kui minu mees hakkas uusi unerohtusid võtma ja vajus minutipealt magama. Jõudsin alati koju hiljem, kuna töötan öövahetuses. Siis ta juba magas. Ei mingeid headöö soovimisi, õhtuseid jutuajamisi, rutiinset seksi - ta lihtsalt magas seal. Võib öelda, et mingil hetkel muutusid meie eraelud klappimatuks. Vaikselt oli muutunud asi lihtsalt selles, et meil oli mingi staatus ja vahepeal nägime üksteist. Nädalad muutusid kuudeks ja sealt veel kauem, üksildus tuli peale. Ühel õhtul siis veidike erutamas tujus otsustasin ta kasvõi peksta sellest unest välja. Alguses proovisin kiusata teda ja silitada, aga see ei mõjunud. Õrnalt raputades tekkis juba väikene hirm, mis muutus täis paanikaks, kui sain aru, et ta ei hinganudki enam. Ma ei märganudki, et mu abikaasa oli mu kõrval ära surnud. Sealtmaalt oleksin pidanud kutusma kiirabi...aga ma lükkasin selle aga veidikene edasi, sest arvatavasti oli see ju viimane kord, kui ma näen teda. Ma tõstsin ta külma käe enda ümber ja surusin silmad kinni. Tol õhtul ma magasin nagu beebi. Mõtlesin siis, et kutsun lõunal ärgates kiirabi aga jube kiire oli ja jooksin otse tööle. Seal ei saanud ma üldsegi keskenduda, mõte oli ainult selle peal, mis ma temaga teen. Koju jõudes, uskuge või mitte, olin ma nii väsinud, et unustasin, et ta oli surnud ja pugesin otse voodisse. Alles hiljem tuli meelde, et mu kõrval oli laip. See mõte sugugi ei hirmutanud mind. Ma olin alati huvitatud sellistest asjadest, noorest peale juba. Kohe tuli meelde legend, et veri hakkab lagunedes minema allapoole, ja esimestel päevadel on surnul erektsioon - ma lihtsalt pidin seda kontrollima. Üks asi viis teiseni ja järsku olingi üle poole aasta jälle oma mehega voodis nii, et kumbki meist polnud väsinud. See oli parim seks meie terve kooselu jooksul.
        Võtsin ta jäigad käed enda ümber ja jäin magama, lõunal pidin siiski varem tööle jõudma.

Koerast sai kosmonaut

kõndisin mööda ameerikamaad
uhkisin ja puhkisin
läbi kollase kõrbe
et leida seda
mida vaja

jõudsin punase nupukeseni
seal peal oli kirjas
midagi, vajutasin
launch

lendama läks kosmoserakett
apollo 13
ja sain aru
et lindude jaoks on tähed
sama kauged kui mulle

Ilus lugeja - tea, et vahepeal tunduvad eesmärgid võimatult kaugel. Just siis ongi kõige targem esimene samm võtta!

Sõnatunne

Mäletan kuidas kooli asemel sinuga olin,
tulevikus sinuga kokku kolin,

kuidas sa kandsid mu riideid omavolil

ning magamistoast oli kuulda ainult voodikolin.

Mäletan kuidas vingusid teiste üle,

aga ajapikku sai minust sinu suurim mure,

mäletan kuidas emale mind tutvustasid,

pärast oma facebookist kustutasid.

Mäletan kuidas kaissu tulid kui olid väsind

ning juuksed teise poolt olid räsind.

Mäletan kuidas voodis lamasin ning mõtlesin sinust,

mõtlesin, kas sa mõtled ka minust.

Mäletan, kuidas sinust mõte enam valus polnud,

aga siis ikka mõni pisar silma tulnud.

Mäletan, et üle sain lõpuks siis,

kui südale hakkas meeldima kellegi teise tuksumise viis.

Sind ikka mäletama peaks,

niiet järgmine pits on minu ja sinu heaks

Korvpallitiimi kapteniks valiti keeleõpetaja

sõnu on maailmas palju

mõnda sosistatakse ja

mõni öeldakse valjult

mõni kirjutatakse kokku,

mõni läheb lahku

inimesed on ka sõnad

kui sa otsid leiad alati vale

kui sul on mugav ainult ühtedega

oled suht hale

sõnad on ka inimesed

enamus käivad koos teistega

ja on üksi ainult unes

aga mis siis saab poisist, kes mängib üksi?

tema jääb pallimängust "üle" - ta on kaassõna

laena huulepulka :>

laura elab kõrbes, laura sõidab linna

laura ei kujuta ette, mis võiks valesti minna

laural on kaasas Mari, Mari nagu laura vari

parimad sõbrad

lähme kluppi - see on taavet,

käime juba kolm kuud ;)

minu nimi pole taavet

/.../

ma vihkan teda Mari!

kus on kõik normaalsed mehed?

lähme järgmisele trenažöörile...

tema nimi on jaagup :)

Laura, ma armastan sind

haha ma sind ka :D

Laura, suudle mind, ma nutan

Pole ime et su poisse vihkan

käi perse Mari,

kasutasid mind alati ära - 

ma ei taha sind iial näha.

laura elas kõrbes, laura sõitis linna
laura ei kujuta ette, kui õnnelikult ta elu oleks võinud minna

tripime ka mees?

mõnuaine mõnuaine, räägi minuga

miks on kalevil sind vaja
elu oli perses
niitis veidi muru
pani tule ette ja huuled kokku surus
šššhhp
mis asi on elu

pintrik, ütle
mitu naist on läbi pekstud
kuna sina õhutada taga
sitt sõber oled
alguses maitsesidki sitalt

sinu nime ei teagi
tähtkuju on sulle kah antud
sellepärast kõik sind armastavad
nad kasutavad sind ära, vähk

mõnuaine mõnuaine, räägi minuga
sa oled lahendus puslele
millel pole pilti
nimetagem seda kunstiks
sest seal lõpus kaks kriipsu
on alati erinevad

Väike Mari.

        Räägime veidi noorest Marist. Noor Mari läks esimesse klassi. Ta oli täiesti tavaliste tunnustega: pikad kartulijuuksed, keskmist kasvu, keskmine välimus. Nagu tavalisel inimesel kombes, oli tal oma saladus - nimelt peitis ta enda emotsioone õhupallikestes voodi all. Tegelikult alguses olid nad päris nähtaval, tuli ainult piiluda veidi ja kohe vaatasid vastu kurbus, õnnelikkus jne. See oli aga enne kooli. Mis muutus? Kohe jõuame, kuhu sa kiirustad?
        Väiksel Maril tuli esimene koolipäev. Hommikul tegi ta ilusti voodi ära, tegi musi igale emotsioonile, kallistas ema ja pani röstsaia suu vahele. Aktus oli suurepärane ja kõik läks superhästi. Kõik aga muutus, kui tulid mängu poisid. Maril on lahe ema aga mitte suurepärane. Nimelt kardab ta, et Mari muutub sama liiderlikuks kui tema ise oli noorena, niiet poisse Mari polnud varem näinudki! Sellesmõttes saan ma emast aru, kes teab mis võib juhtuda? Esimesel koolipäeval tulid siis poisid Mari juurde ja ütlesid:
"Väike Mari, väike Mari, mis sa leierdad? Tule mängi kulli meiega!"
Muidugi oli tüdruk nõus. Esimese vahetunni kümme pikka minutit mängisid nad nii, et ajasid üksteist taga. Mari isegi unustas, et hommikul läks meelest hambad pesta. Kui tund algas siis kõige ilusam poiss, Taavet, naeratas suure suuga Marile. Kas mitte pole ilus? Mari vastas sama ilusa naeratusega. Vähemalt oleks ta seda teinud, kui oleks tal meeles olnud hommikul hambad pesta! Mari hammaste vahel ronisid igasugused satikad ja ussikesed ning Taavet hakkas hoopis nutma. Selle üle tundis Mari suurt häbi. Järgmisel hommikul otsustas ta, et rõõmupallikese teeb ta nõelaga katki. Pops!
        Oleks see aga Mari muredele lõpu peale teinud. Ei, haav läks hoopis mädanema. Teisel koolipäeval tulid poisid uuesti Mari juurde:
"Väike Mari, väike Mari, meiega palli tule veereta. Vaata ainult, et sa Taaveti juures ei naerata!"
Seekord Mari ei olnud nõus. Isegi kui ta hommikul kahe minuti asemel kümme minutit hambaid pesi, tundis ta sellest häbi, et suutis ainult tardunult koolipingis istuda. Kui ta koju läks, siis tegi ta häbipallikese katki. Plops!
        Kui auku kaevata, siis tee endale haud ka valmis. Selline oli vist Mari moto, kuna ta teod viisid ta suurema häda juurde. Kolmandal päeval ei tundnud Mari isegi vajadust hambaid pesta (ta ei tundnud enam häbi). Kutsuma tuli juba vähem poisse:
"Väike Mari, väike Mari, miks tuleb sul pisaraid nagu vihmalarin?" Jah, tõesti see nii ka oli. Väike Mari ei tundnud ei häbi kui ka rõõmu, niiet nuttis igal tunnil ja vahetunnil. Isegi õpetajal viskas üle ja küsis, et mis too eputab. Aga mida siis Marikesel teha oli? Mitte kui midagi. Kui ta koju läks, siis tegi ta kurbusepallikese katki. Slups!
        Neljandal päeval, mis oli ka viimane koolipäev, kuna suur reede oli tulemas, ei tulnud enam keegi Mari juurde. Too lihtsalt istus koolipingis ja tegi ülesandeid. Õpetaja oli rahul ja õpilased ei tüütanud teda. Pinginaabrit, kes tema pärast muretseks, ka ei olnud, kuna tänapäeval arvatakse ju, et kui kõik nendes väikestes toolides, millel ka laud on, koos istuvad, siis õpivad lapsed paremini. Aja naerma! Kui Mari koju läks ei teinud ta emale kalligi. Läks otse voodisse ja vaatas aknast välja, vist tegi isegi stressist suitsu.
        Vot poisid ja tüdrukut. Väike Mari kasvas lõpuks suureks. Kakskümmend aastat hiljem otsustas  Mari, et läheb ka oma abikaasast lahti ning võtab lapsed endaga. Käi pe*se, Mari!

Urmase noorem vend
N&V