Parandatud traktaat kooseluseadusest

        Brünetti peaga mees vaatab kodus diivanil televissorit. Ta hoiab hüsteerilselt kohvitassi. Saates vaidlevad preester ja pedepaar kooseluseadusest. Uskumatult julmad ütlused ajasid kopsu üle maksa. No tõesti ei suutnud uskuda, kuidas keegi midagi sellist saaks arvata. Päike jõudis aknast kohviruumi ning ETV kanali üleval paremas nurgas ütles talle kell, et aeg on tööle minna. Rikast emotsooni täis hüppas ta kiirest külmkapi juurde. Viskas kiiresti saiaviilude vahele kaks vorsti ning muheles. Mõtles, kuidas see on ainukene vorm, kuidas kaks viinerit võivad koos olla ilma, et kedagi see solvaks. Selga pani ta samavärvilised kindad ning musta mütsi, mis kõrvad katab ning astus välja.
        Blondi peaga naine nimega Dorothy istub söögilaua taga ja vaatab televisiooni. Ta ei suutnud uskuda mida näidati. Noorena poleks ta kunagi suutnud uskuda, et midagi sellist juhtub. Ta lõpetas oma jogurti ja läks riietuma. Talvesaabastega rahmeldades mõtles ta kuidas vasak toss käib alati paremaga ning muigas. Välja astudes suutis ta maha rahuneda.
        Mõlemad olid tööl olnud viis tundi. Mõlemad tahtsid midagi hamba alla. Mõlemad liikusid oma töökabiinist viis minutit hiljem ning jäid toidust ilma. Mõlema silmad olid alguses toidu peal ning siis maandusid üksteisele. Mõlemad muhelesid selle üle kui näljased nad mõlemad olid. Brünett lähenes Blondile
"Sul ka ei vedanud?"
Blondiin surus oma huuled kokku, tõstis kulmud ja noogutas - nagu figuratiivselt mängides kaasa Brünetti lausele.
"Soovid minna väljast midagi võtta? Meil on umbes viisteist minutit aega."
Koos läksid nad firmahoonest välja talvetänavale. Kõige lähem kohvik oli paari minuti kaugusel, otsustasid sinna minna. Üksteise seltsi aeglaselt nautima hakates otsustasid nad süüa kohapeal. Blondiin võttis endale kohvi ja salati, Brünett lihapiruka. Kõik läks nii nagu emake loodus planeeris. Ühtäkki said jututeemad otsa. Polnud rääkida enam ilmast, sõpradest, koleegidest. Perest ei saanud veel rääkida ning tuleviku või mineviku teemad on ainult alateadvuses. Blondiinile sugugi ei meeldinud täbar olukord niiet otsustas rääkida millesti suvalisest
"Kas sa hommikul televisiooni vaatasid?"
Brünett sai aru millest ta rääkis. Mingil põhjusel läks ta närvi ning kartis, et ta arvamused on valed
"Hommikul vaatasin jah. Haige, et sellist asja ei võta eestlased omaks."
Naine vaatas talle tõsiselt otsa. Brünett sai aru, et oli eksinud.
"Minu arust on see vastuvõetamatu. Kõik see raha ja aeg. Mõtetu!"
Nad vaatasid üksteist vaikuses. Meest ei huvitanud enam kui palju nad klappivad. Tähtsamad asjad olid käsil. Ta vaatas naist maruvihaselt. Vasakus käes oli tal nuga mida ta kägistas. Paremas käes oli ta raevuhoos lihapiruka purustanud. Aina kõvemini hakkas ta hingama läbi suu ning terve nägu läks punaseks. "Proovi raisk, ütle midagi veel," mõtles ta ning pigistas nuga veel tugevamini. Blondiin vaatas enesekindlalt edasi, avas oma suu ja hingas sisse. Mees mõtles, et nüüd see tuleb. Tema järgmise lausega viskan talle selle sama tee peale. Kuradi piibliarmastaja. Naist häiris vaikus ning hirmutas mehe näo järsk punakus.
"On sul kõik korras? Või äkki oled sa lihtsalt nii suur korvpallifänn." naeris ta.
"Mida, korvpall? Ei korvpall mulle väga ei meeldi." vastas ta ehmunult.
"Lähme kiiresti tagasi, oleme juba minut liiga kaua siin olnud" ütles naine tõustes. Brünetti peaga mees vaatas teda segase pilguga. Ta ei teadnud kas naerda või karjuda. Jõudis mantli selga ja salli kaela panna enne kui aru sai millest teine rääkis. Seda näidati vist ka telekast.

Igapäevane hullus

        Päike paistab ettevaatlikult Annelinna korterisse. Üks ainuke päiksekiir ja valguselaine hiilis aknast sisse. See rändas miljoneid kilomeetreid ning millele ta lõpuks maandus? Maandus siilipeaga mehe väiksele varbale. Suur rännak üüratu kiirusega lõppes sellega, et kõditas magavat meest nii palju, et üles ärkas. Ta ärkas üles suure haigutusega ning tundis mõnusat soojust jalal. Parema käega sügas ta oma silmi. Silmad lõpuks lahti tehes tundis ta, et vasak käsi on padja all kinni. Kindlasti oleks tahtnud mees liigutada seda jäset, aga ei tohtinud. Padja peal magas mõnusalt tema naine. Tema muusikale rütm, linnule laul, isegi esimese läptopi kleepsud sobiks metafoorina.Ta tundis kuidas ta tahab ennast liigutada. Alguses hakkas oma varbaid igavusest edasi-tagasi õõtsutama. Siis vaatas toas ringi. Vahepeal sügas käega jälle silmi. See tema nälga ei rahuldanud. Ta tundis, kuidas vasak käsi tahab liikuda. Seda kahjuks ei tohtinud ta teha. Mees meenutas, kuidas naine eelmisel õhtul karjus, röökis ning viskas taldrikuid puruks. Peale sellist plahvatust on alati targem välja lasta magada. Muidu on ta nagu ema, kelle Mcdonaldsi kotti lasteeine kõrvale "unustati" panna kõrvale kanawrapp. Ei, äratada teda ei saanud. Siis peab uusti magama jääda, mõtles mees. Pigistas silmad kinni ning proovis mõelda ei millegile. Võimatu. Naise soojuse kuma, mõte, mis on lõpuks olevikus ega mõtle, mis oli või mis tuleb, isegi kõditav päikesevalgus, mis nüüd aina julgemalt hakkas paistma. Kõik need hoidsid teda üleval. Vasak käsi tahtis ikka räigelt õõtsuda. Jälle mõtles ta sellest, kuidas naine eelmisel õhtul karjus ja röökis. Mees upitas, keha mitte liigutades ning võttis laualt telefoni ja hakkas mingit lehekülge sirvima. Tavaliselt võis seda tundida viisi teha aga praegu mitte. Vasak käsi tahtis lennata! Jällegi mõtles ta eilse õhtu peale. See kuidas naine karjus oli õudne. Samas magades nägi ta meeletult rahulik välja. Isegi ilus. Ta proovis veidikene vasakut kätt padja alt ära tõmmata. Naine sättis oma pead uuesti padjale. Ei. Mees sai aru, et voodist lahkumine ei tule kõne allagi. Ta tõmbas teki oma jalgadele ning sundis ennast magama. Naine, kellelt tekk ära tõmmati ärkas ülesse. Teda äratas kõditav päike, mis oli jõudnud kogu ajaga viis sentimeetrit edasi liikuda ja hiilida. Esimene asi, millele naine mõtles oli kuidas telefonikella vaadata nii, et mees ei ärkaks.

Koristaja ja Gestapo

      Kell tiksus seina peal ning osuti hakkas vihjama viie suunas. Väljas oli külm, pime ja märg, Eestimaa talv. Lõikav tuul puhus vastu Jaan Poska Gümnaasiumi, kaitsdes ainukest kohalviibijat.

Inimene, kellel oli kolmas korrus pestud ning kes täitis vee, et järgmist pesta. Ta mõtles, et viimane korrus ning siis saab koju minna. Koolimajas oli elekter välja lülitatud peale mingit kellaaega. See valgus, mis oli, tuli akendest. Poolik valgusallikas sai ainult põrandat valgustada. Ülesse vaadates oli topeltlae asemel lõputu pimedus, kuhu võiks mälestustesse ära kaduda. Koristaja täitis veepange ääreni ja hakkas mopiga pesema. Vesi läks õrna kihina põrandale ning siis kuivas peagi ära. Ta jõudis auditooriumi ukseni. Tema mõttetühja olekut muutis kõva toolidekrigin, nagu tunnid lõppeksid, millele järgnes vaikus. Hääl tuli rahutoast. Koristaja otsustas ettevaatlikult uurida, mis selle tekitas. Ta asetas mopi vastu seina ja liikus ukse suunas. Rahutuppa pääses ainult õrn kuma. Ta nägi midagi lehvimas nurgas vastu kuuvalgust Jaan Poska portree ees. Ta astus sisse ja tundis häbi ja nostalgiat. Jalgadel oli tunda külma temperatuurimuutust. Ta liikus portree suunas ning tundus, nagu keegi vaataks teiselt poolt seina vastu. Ta tundis kuidas keegi õrnalt silitab jalga ning liigub aina ülespoole. Koristaja pööras kiiresti ümber ja nägi, et aken oli jäetud lahti ning tuul puhus kardinat edasi. Peale akna sulgemist tahtis koristaja oma töö lõpetada ja lihtsalt kõju jõuda. Tagasi koridori suunas kõndides vaatas ta suurt pilti ümarlauast ja hetkeks tundus, nagu kõik seal pildil vaataksid vastu, hindaksid tema igat liigutust. Kas ta on sobilik? Koristaja läks kiirema sammuga tagasi oma mopi juurde ja hakkas põrandat koristama. Jõudis rahutoa uksest mööda. Kuuvalgus oli edasi veel rohkem sisse tunginud ning nüüd ulatus see kaelani. Ühtäkki kuulis ta, kuidas keegi ukselingiga soperdas. Ta vaatas ehmunult ukse poole aga läbi klaasi oli näha ainult musta kuju. Kuju lükkas lingi aeglaselt alla ja avas ukse. Koristaja otsustas vaadata põrandale ja mopiga edasi teha, aga ta käed värisesid liigselt ning ta pillas selle maha. Must kuju astus uksest sisse ja hakkas lonkama vaevaliselt koristaja poole, kes andis endast kõik, et ennast mitte liigutada või vaadata musta kuju. Ta lonkas aina lähemale ja suust tuli häält nagu oleks ta kurk uppunud veresse. Koristaja leidis, et ta ei suutnud enam liikuda. Käed ainult värisesid kohapeal ning jalad olid naelutatud põrandasse. Tema selja taga jäi must kuju seisma.

“Vabandust, kas te olete Lindat näinud? Kas temaga on kõik korras?”

Koristaja pööras refleksist küsija poole ja jäi sõnatuks. Talle vaatas vastu kõige rängem vaatepilt. Mees, kes vaatas vastu oli võigas. Ta vasak jalg, kuhu oli löödud sügavale sisse pussnuga, veritses lakkamatult. Tema paremal käel olid kõik näpud ära lõigatud. Vasakul käel oli küüned tangidega välja tõmmatud ning näpud vasaraga sodiks pekstud. Keha oli täis põletusarme. Nägu polnud õnneks näha aga ta tundis, kuidas silmad teda puurisid. Koristaja ei suutnud reageeridagi. Ta kangestus paigale. Isegi käed lõpetasid värisemise. Suure vaevaga suutis ta sosistada vastuse

“Ei ole kahjuks”

Rõvetatud inimese silmad läksid suureks. Ta hakkas oma vasakut kätt tõstma. Verd voolas tema põlvest ja paremast käest ning moodustas aina suurema lombi tema jalge alla. Käsi värises tal nagu raputaks keegi selja tagant. Aeglaselt pani ta oma sodiks pekstud käe koristaja õlale. Eelmine pani oma silmad kinni, minnes vastu oma saatusele. Tundmatu liigutas oma suu koristaja kõrvale ning sosistas talle

“Tule aita mul otsida. Ma tahan koju minna”

       Kui koristaja avas enda silmad oli ta üksi. Vaid tema ja kuuvalgus, mis nüüd valgustas ta tervet keha. Ta lõi jalaga mopi eemale ning hakkas jooksma ukse poole. Ta jõudis peaukseni ning jäi seisma. Ta ei suutnud liikuda edasi. Ta mõte ja pilk oli ainult suunatud väljapääsu poole aga ta keha ei liikunud. Jäsemed pöörasid ümber ja liikusid trepist alla, keldrikorruse pimeduse suunas. Liikus pimeduses kuni jõudis lahtise uksega ruumi juurde. Ruum oli kottpime peale valgusringi, mis ümbritses ruumi keskel asuvat tooli. Tool oli nahkrihmadega ning puidust jalgadest peani. Istet kaunistas veri. Ta keha astus uksest sisse, kuigi ta proovis vastu võidelda. Tagant läks uks kinni. Järsku istus toolil noormees, kahekümnendates. Ta pea, käed, jalad olid kõik nahkrihmadega kinni ning ta vaatas koristaja poole põrguhirmuga

“Kus on Linda? Kas temaga on kõik korras?”

Koristaja võttis noa ja lõi selle talle kohe jalga. Noormees karjus ning hakkas hingeldama. Ta proovis hullupööra lahti saada aga see lihtsalt polnud võimalik. Vaatas šhokeerinult nuga tema jalas. Terav valu lõikas läbi. Koristaja võttis tangid. Iga kord, kui ta oma naise kohta küsis, mitte ei vasta, kaotas ta ühe küüne. Edasi läheb ta näppude juurde vasaraga. Koristaja mõttemaailmas võitles ta oma enda kehaga vastu ning kõik mis ta suutis oli enda silmad kinni panna just siis, kui tangidega väikseima näpu küüs ära hakkas rebima.

       Kui koristaja avas enda silmad oli ta üksi. Ainult EXIT märgi roheline kuma. Ta varises kokku ja hakkas nutma. Ta vaatas enda veriseid käsi ja karjus üle koolimaja. Tema selja taha tuli keegi ja pani käe õlale. Ta pigistas silmad kinni ja hakkas maad peksma. Sees tundis ta enda vastu raevu. Kui viimast korda silmad avas nägi, et on ise piinamistoolil kinni. Oma nutusest olekust sai ta ainult välja sosistada

“Jah” ning “Anna andeks”

Koristaja proovis viimast korda silmad sulgeda aga tema silmad vaatasid põrguhirmuga Gestapo mundris meest. Tema juurde kõndis aina kiirema sammuga. Kuuvalgust ei paistnud kuskilt sisse enam.

“Kas sa oled Lindat näinud?”

"ole normaalne!"

kas panen jalga teksad

või lillelised dressid

kas panen jalga kingad,

saapad või kalossid

kui neid kohtan, kas ütlen tere

või karjun "ma tapan su terve pere!"

minu vanemad ka nagu nemad

sama tähtsad kui hiliskevad

varahommik, aeg on käes

minust saab lampjalg

normaalsuse väes

pussitan ja lasen kõik tuhaks ja tolmuks

ema ja isa 

täna ma lähen hulluks!

(põhikooli) Urmas

Oravad nr.2.2

        Kui päike oli veidikene edasi liikunud jõudis platsile esimene metsloom. See oli Põder, kes sai kõhutunde, mis ta ka siia platsile tõi. Põder vaatas hoolikalt Oranži Orava ja Siili kunsti. Vaatas alguses eest, proovis vaadata vasakult, proovis vaadata paremalt. Lõpuks otsustas ta isegi tagant vaadata. Iga kord kui ta vaatenurka muutis kissitas ta silmi, noogutas omaette ja tõmbas keelega huulte üle. Siil seisis meisterlikult oma kätetöö kõrval silmad kinni. Ta oli endas kindel ning ei muretsenud hetketki, mida võiks põder sellest kõigest arvata. Oranž Orav silmitses Põtra suurte silmadega. Ta muretses. See oli esimene kord, kui ta oli kunsti teinud. Veidikene tundis ta ärevust aga rohkem uhkust. Siiski tema kätetöö. Kui Põder hindas duo tööd arvestas Oranž Orav omamoodi vastu. Kõik reaktsioonid, kõik käeliigutused, kõik jättis meelde. Põder avas oma suu aga Orav segas kohe vahele
"Enne kui sa midagi ütled siis pea meeles, et see on lõpetamata."
Põder pani oma suu kinni, kissitas silmi ja noogutas. Siil ei saanud enam rahulikult seista. Ta jooksis kiiresti Oranži Orava juurde ja tassis ta lähima puu taha
"Miks sa seda ütlesid? Nüüd meie töö pole täisväärtuslik! Ma teadsin, et poleks pidanud kedagi usaldama."
Oranž Orav oli solvunud
"Ma mõtlesin, et ta hindab seda leebemalt, kui teab, et me saame seda veel paremaks teha."
"Mismõttes veel paremaks? Me lõpetasime oma töö ära, miks sind huvitab mis ta arvab. Ega tema arvamus ei muutu labaste ettekäänetega!" käratas Siil talle peale. Ta siblis tagasi kunstiteo kõrvale ja jäi seisma, ohatades. Kõik enesekindlus oli kadunud ning Põder pani seda tähele. Oranž Orav võttis puu tagant ennast kokku ja läks tagasi suurde gruppi. Kunstikriitik avas oma suu
"Mulle meeldib see, siin on potentsiaali." ning kõndis minema. Arvatavasti läks rohtu sööma või surma saama mõne küti poolt. Oranži Orava pupillid läksid suureks. Talle sisse tekkis mingi imelik tantsurõõm. Või oli see hüppamiserõõm. Igatahes mingi üleolev rõõmutunne. Ta läks Siili juurde ja parastas
"Ütlesin sulle! Meie töö on parim."
Siil aga ei kuulnudki, mis Oranž Orav ütles. Teda oli kurbus kurdistanud. Oskas ainult aimata, mida Oranž Orav ütles. Siiski vastas ta tabavalt
"Sa oled rumal. See, mis Põder ütles, oli katastroofiline. Pankrott! Täielik häving!"
Oranži Oravat lõi see küll üllatusena. Ta nõudis kohe selgitust. Kuna Siil oli nüüd kurt ei saanud ta sõnadest aru. Õnneks sai ta kallutatud peast aru ning oskas kohe vastata
"See, kui keegi ütleb, et millelgi on potentsiaali, tähendab, et see oleks võinud olla hea. Keegi ei taha osta potentsiaali, kõik tahavad head osta." Siil lükkas kivikuju, mille peal nad nokitsesid viimased paar tundi ümber ja läks tagasi põõsastesse. Oranž Orav jäi lagedasse seisma. Talle tuli meelde, et nälg näpistab ning otsustas edaso liikuda edasi Alajõhpi suunas.  Ju siis polnud kunst temale.

Oravad nr.2.1

    Oranži kõhuga Orav kõndis pargi sügavamates osades. Suvine ilm oli lämmatav ja jättis looduse ükskõikseks. Päike paistis läbi puulehtede nagu ta oli juba kolm kuud teinud. Võililled olid vanaks jäänud ja oma nooruse kollakuse ära vahetanud koledale jätkusuutlikusele. Iga kord kui tuul puhus Oranžile Orava sabale ja seljale oli see hea vaheldus igavale suvele. Ta kõndis mööda maad, kuna okstel hüppamine tüütas ära, oli vaja midagi uut proovida. Vaikselt oli tunda nälga ning ta eelistas sellest otsekohe lahti saada. Oranž Orav otsustas minna mitte koerakuudi juurde vaid Alajõhpi. See oli esimest korda Kadrioru pargi ajaloos, kui lihtloom otsustas toitu otsida kaugemast kohast. Mööda muru pool teed kõndides kuulis ta kuskilt lähedalt sahinat. See oli liiga õrn, et olla koer niiet Orav liiga palju ennast üles ei kütnud. Samas, see võib olla ka rästik! Oranži kõhuga Orava jäsemed läksid hirmust krampi. Kuidas suutsin ma sellise vea teha? Muru sahiseb aina tihedamini ning välja tuleb siil. Siil, kellel oli kaasas kivi, mille peal oli kaks kesist tammetõru. Siil, kes oli nii elevil, et ei näinud Oravat, viis oma kivi kahe samasuguse kivi juurde.
"Mis see on?" küsis Oranž Orav
Siil ehmus. Ta ei näinud, et keegi teda vaatab. Ta oli täiesti enda maailmas. Päike paistis murule läbi lehtede Oranži Orava peale ning Siilile tekkis hea idee.
"Kas ma võin sind kasutada?"
Orav oli kohkunud.
"Milles?"
"Oma kunstis."
Siil ootas positiivset vastust aga Oranž Orav oskas ainult jutu peale paremat kulmu kergitada. Okkalise seljaga metsloom sai kohe aru, milles probleem
"Ah, sa oled selline, jah?"
"Milline?"
"Selline, kes kunstist midagi ei tea"
Oranž Orav viskas solvunult võilille käest, mida ta enne endaga kaasas kandis. Taevast kadusid nüüdseks juba viimsedki pilved ning isegi tuul ei puhunud enam. Tõesti, kunstist ta midagi ei teadnud. Siiski, midagi oma elujooksul Oranž Orav on näinud.
"Tean ikka" ütles ta häbelikult
"Super! Tule aita mind siis sellega."
Kahekesi hakkasid nad kunsti looma. Pargiloomadele hakkas huvi pakkuma, miks nad imeliku eelarvamuse said. Vaikselt hakkasid kitsed, koerad, kassid ja muud karvased liikuma sinna, kus nüüd Siil ja Oranž Orav sehkendasid.

Oravad nr.1

    Päike paistab murule, mis on tuttavalt roheline. Keset rohelust ning seda ümbritsevat tundmatust on mängupark. Liumägi, mille peal on katus nagu igal normaalsel majal, nöörijupp, mis läheb edasi autorataste juurde ning liivakast, mille liiv on pealt niiske. Eelmisel päeval oli vihm, nagu ka üleeile. Katuse all liumäe ees ootavad kaks oravat. Või täpsemalt, nad istuvad niisama ja räägivad. Pruunkõht Orav jutustas omast kogemusest kuidas ära tunda millisel pähklil on hea sisu ja millisel mitte.
"Tähtis on koputada ning kuulata, mis hääl vastu tuleb."
Oranži kõhuga Oravat oli alati huvitanud kuidas õigeid pähkleid valida kuna pooled, mis ta pessa viis olid ussitanud. See, kes kõrval istus pidi olema tark, tundus vähemalt. Et mitte näidata ennast lollina proovis ka Oranž Orav lisada jutule juurde
"Kindlasti peab ka vaatama millisest pähklipuust sa võtad neid"
Selle peale läks korra Pruunkõht Orav mõttesse. Võit, tähistas juba Oranžkõht. Võit, mis oli aga liiga vara tähistatud, kuna partner avas juba suu
"Asukohast oleneb ka maitse, minule endale absoluutselt ei meeldi võtta koerakuudi juurest pähkleid, need on liiga maitsetud. Õiged pähklid on teiselpool parki, Alajõhpi juures."
Selle lausega sai Pruunkõht Orav vastu naelapead lüüa. Oranžkõht just koerakuudi juures oma pähkleid saanud. Ilmselt arvaks vestluspartner, et Oranžkõht on narr, kui teaks, et ta just neid sööb mida teine laidab. Ta läks närviliseks. Süda hakkas kiiremini tuksuma. Mõte on ka tühi, ei oska enam midagi tarka öelda. Et mitte kaotuse vaikust kannatada lisab ta midagi sisutut
"Jah aga kuudi juures on tore, et igavene koeranärakas, kes seal elab hakkab lõugama nagu idioot."
Väga hea vastus, mõtles Oranžkõht, isegi veidike tõeraasu oli seal sees. Pruunkõht avas oma suu
"Kohe näha, et noor oled. Minu vend suri nii ära. Koer haukus ja majast astus väga peremees, kes lasi ta kohe maha."
See oli valus. Tõeliselt valus. Isegi alandav. See, kui keegi tundmatu kutsub sind nooreks. Oranžkõht orav ei suutnud enam kaua vastu pidada. Ta hakkas ärrituma. Tõstis oma väikese käe ja tegi suu lahti, et midagi kohatut öelda aga Pruunkõht segas jälle vahele
"Kuule, sinuga oli täitsa tore vestelda, kohtume teine kordki siin." Ta jooksis mööda katuseposti ülesse ning lõpuks jõudis katusele. Sealt hüppas ta lähimale oksale ning kadus ära sooja metsa, mis jäi järsku võõraks Oranžkõhule. Enam ei pidanudki kõike teadma.

Pruudivaras

        Ma olen esimest korda pulmas ja viimast korda kah! Ei ole mul siin midagi teha... Ei ole siin minu sõpru, mänguasju, siin ei saa multikaid ka vaadata.. Toit maitseb ka imelikult, kõik aina hõiskavad kibe ja kibe, minuarust just liiga mage. Ausalt, siin peab leiduma mingit tegevust. Proovisin saiakestest teha väiksed mehikesi aga memm võttis ära ja ütles, et ei mängi toiduga.Jumal hoidku! Ma ei mängikski, kui oleks siin midagi teha. Ma küsiks emmelt, aga ta on issiga kaugel keskel, koguaeg musitavad. Jube valju mees koguaeg teeb siili ja rebasega nalju aga neist küll aru ei saa. Haava peal soolana ütleb ta enne igat nalja, et laste kõrvad peab kinni katma.
        Enne kui õhtujuht lõpetab saab oma nalja lõpetada käib kõva pauk. Mis see nüüd on? Võõrad mehed lähenevad emmele nagu teaksid teda. Võtavad üllesse äikesekiirusel ja annavad jalgadele tuld. Kuhu nad jooksevad?
“Daamid ja härrad, tundub, et kohale jõudsid pruudivargad, teeme otsingupausi ja loodetavasti saame jätkata Tammide pulmadega.”
Paremat kätt istuv memm püüab mu tähelepanu mind surkides ja ütleb “Mine ja vaata, kas sina leiad emme üles?”. Just, seda mul oligi vaja, minust saab selle naljaka kõneviisiga mees telekast! Ronin külaliste jalgevahelt mööda ja minu ette satub uks, kuhu mu issi keelas mul minna. Mul on tunne, et seal elab lohe, miks muidu mu isa nii keelaks mul sinna minna. Hirmsasti köhima ajab, siit on kindlasti draakon mööda käinud. Või vanaisa, ta lõhnab samamoodi.
        Trepist ülesse minnes tuleb vastu peaaegu üleni valge tuba. Kas see on taevas? Ei..See on vist köök. Lähen kokatädi juurde ja ütlen "äitäh toidu eest" (kuigi mulle see ei maitsenud). Kasvataja ütles alati, et peab tänama kokatädi. Tema sõbrad kööginurgas võtavad vist endale koju kaasa juua. Neil on vist väga suur pere, et nad nii palju peavad kaasa võtma.
“Mis sa last siia sisse lasid, ütleb veel välja kellelegi,” pajatas järsku noorem neist.
“Ah, mis sa nüüd, las ta pigem annab käe meile,” podises eelmist aitav kokatädi. “Ei saa!” ütlesin mina vahele ,”mul on vaja oma ema leida.”, nagu kangelane liigun köögist välja trepist üles, järgmise ukse juurde. Mul pole aega ega viitsimist, et tassida jooke.
        Jõuan treppidel viimasele korrusele. Tagant tuleb veel köögisumin ja pudelite kolin. Terve korruse peale on ainult üks kinnine uks. Läbi ukse on kuulda midagi, mida saab kuuldes  kirjeldada ainult õudusfilmina. Tuppa sisse minnes on tunda sooja õhku. Pilk vasemale ja... Emme maadleb pätiga. Ta ei ole selles eriti hea... “Emme!”
       

(noor)Urmas

Armastus on naljakasi asi

Armastus on naljakas asi
võid inimest lõpmatuseni usaldada
aga siis kui lõpuks läbi. suhtuda nagu mazn
kõik mälestused järsku vaja unustada

Ei taha olla teiste ees paljas
ei taha teiste kaisus olla
võibolla siis kui käin väljas
võibolla siis kui mõne joogi veel kallad

Ent armastus on ju kõige ilusam
muidugi lõpus ka kõige valusam
see ring on meie kõigi elus
loll õpib teiste vigadest
või võõra luuleridadest

Urmas


(kurb)

Armastus kodumaa vastu

        Mina. Mina olen kuulus. Mind tahavad kõik. Tahavad eelkõige naised. Ostavad eelkõige mehed. Mu hind on liiga madal arvestades mu sisu. Ma elan palees. Mind ümbritseb neli seina ning palju, palju sodi. Tagaruumis on veel rohkem rõvedusi. Rohelised krõpsud, punased crossaintid, sinised jäätised, kuradi pagulased. Sprite, Fanta ja Koola - kolm musketäri. Mina olen eestlane, sündisin siin ning suren siin. Mulle on antud eraldi riiul ning kaunistus, ilus käsitehtud silt, mida tegi poeniku tütar - eestlane. Vasakul on krantsid. Saaremaa viin ja Vana-Tallinn menetlevad koos Calvadosi ja mustikaviinaga. Neid on rohkem aga kui nende nimelisi liiga palju suhu võtta hakkad oksele. Paremal on eskimod. Külmikutoit, millest enamiku moodustavad itaallased. Vasakpoolsest uksest käib kellahelin. Sisse astub blondiin ning tema järel veel vanem blondiin. Noorem blondiin on virk ja läheb kohe tahatuppa. Vanem blondiin musta jopega, mille kapuutsi peal on tihe karvkate liigub minu poole, silmside pudub. Ta kergitab oma pead poseerivalt ning vaatas üle poevara. Teda huvitas kõige enne alkoholilett, siis itaallased. Ta vaatab mind. Ta liigub minu poole. Ma armastan sind, eestlane. Ta paneb soojad käed mu ümber, nii mõnus, liiga mõnus. Minust voolab veidi šokolaadi välja. Oih. Õnneks on kaitse peal. Kõigil meiesugustel on kile või muu kate. Tõstab mu ülesse ja viib letini. Veidikene tilgub maha. Pole hullu, parimategagi juhtub. Naine tõstab mu letile ja jääb ootama teenindaja tähelepanu. Viimane tuleb tagatoast ning ütleb, et oodata on vaja. Ta muutub rahutuks. Ära solva minu ostjat. Ma tean väga hästi, et sa tagaruumis räägid salaja telefoniga vene keeles. Naine viskab kümneka lauale ja kõnnib lihtsalt minema ülima graatsilisusega ning jääb välja seisma, et teha kiire suitsupaus. Noorem jookseb järgi ja avab suu. Kohe kaunistab ta õhku, kiites minu ilu!
"Varför tar du så ful?"
See ei saa olla võimalik! Ta ei ole eestlane, ta pole puhas! Pane mind maha sa lehmanikkuja. Karjun kuni minul pole enam šokolaadi alles. Vabasta mind, ma ei vääri sellist kohtlemist.
        Blondiin lõpetas suitsupausi ning hakkas edasi liikuma tädi juurde, kellel hakkas sünnipäev. Kuna aega hakkas nappima (15 minutit alguseni) tegi vanem blondiin sammuväärastuse ja libastus. Paras. Libastus nii, et lõi kolbi vastu betoontreppi puruks. Alles siis, kui veri hakkas voolama lõpetas noorem naermise ning proovis paaniliselt ema aidata. See, kuidas ta kukkus just kui slow-motionis. See, millist häält tegi ta kolp purunedes. Pilk mida ta enda tütrele andis. Kuidas ta hinamine läks aina aeglasemaks ja õrnemaks. Need detailid jäävad tütrele igavesti meelde, isegi kui mina ununen.
        Kiirabi jõudis pool tundi hiljem ning siis oli ilmselgelt juba liiga hilja. Seda teadsid päästnikud punastes riietes, tütar punaste kätega ning ka mina, kook, kelle šokolaad oli nüüd soolaste pisaratega ja rauase verega maitsestatud. Kogu kupatus sõitis ühes punavalges autos minema ja ainult mina jäin alles. Oleksid võinud minu ka kaasa võtta, sain ka liiga. Tallati ja peksti täitsa puruks. Kui aus olla siis ma ei tahtnud, et nii läheks. See on tema enda süü. Kurat nad alati neid krõpse ja koolasi ostavad.  Palun võtke mind kaasa. Varesed juba lendavad. Ma ei taha niimoodi surra. See on kõige alandavam lõpp mulle, šokolaadikoogile.

Tulen kapist välja

       
        Armas perekond, mul on teile midagi öelda. Ma tean, et meil on siin praegu tore pelmeeni ja pannkoogiõhtu aga pean selle oma rinnalt ära saama. Ema, isa : ma olen kole. Jah, see vastab tõele. Sain sellest aru juba algkoolis, kui mind pandi tüdrukuga istuma ning ta hakkas nutma. Õpetajale meeldis hirmutada suuri lobisejaid - see kes liiga palju räägib peab istuma Urmasega. Ma ei julgenud siis teile seda öelda. Mõistan, et meid on kasvatatud siin kodus, et ilus peab olema seest kui ka väljast aga ma ei saa ennast enam petta. Mind ei huvita modeleerimine ega postitants! Ema, lõpeta nutmine, sina oled ju see, kes ütles, et teiste ees ei tohi nutta kuna see on kole. 
        Tean, et see võib tulla suure šokina, kuna titena olin ju reklaamides väga andekas. Kahjuks pean teatama, et minu arvates on see pärilik - lihtsalt vaata meie kassi. Dušši all käimise asemel ilastab ennast täis. Usun, et teie polegi patust priid. Isal on piklik nägu nagu Hermann, emal on suurem tagumik kui Margaretal. Aga ma ei taha teid solvata, te olete siiski mu vanemad ning armastan teid tingimusteta. Tahan, et aksepteerite mind sellisena nagu ma olen, 
koledana.

(kole)Urmas