Elukaaslane

        Ma tõesti ei jaksanud täna tööle minna. Mõte, et ma pean istuma oma toolikesel kaheksa tundi tõesti ei meelitanud mind voodist välja tulema. Eriti arvestades kõigega, mis on viimasel ajal juhtunud. Otsustasin kirjutada juhatajale, et olen haige ja võtsin ta uuesti kaissu. Silmad kinni, teda hoides oli viimane asi, mis mind maa peal hoidis. Ta on siiski lihtsalt laip.
        Kõik algas kuid tagasi, võibolla isegi aastaid, kui minu mees hakkas uusi unerohtusid võtma ja vajus minutipealt magama. Jõudsin alati koju hiljem, kuna töötan öövahetuses. Siis ta juba magas. Ei mingeid headöö soovimisi, õhtuseid jutuajamisi, rutiinset seksi - ta lihtsalt magas seal. Võib öelda, et mingil hetkel muutusid meie eraelud klappimatuks. Vaikselt oli muutunud asi lihtsalt selles, et meil oli mingi staatus ja vahepeal nägime üksteist. Nädalad muutusid kuudeks ja sealt veel kauem, üksildus tuli peale. Ühel õhtul siis veidike erutamas tujus otsustasin ta kasvõi peksta sellest unest välja. Alguses proovisin kiusata teda ja silitada, aga see ei mõjunud. Õrnalt raputades tekkis juba väikene hirm, mis muutus täis paanikaks, kui sain aru, et ta ei hinganudki enam. Ma ei märganudki, et mu abikaasa oli mu kõrval ära surnud. Sealtmaalt oleksin pidanud kutusma kiirabi...aga ma lükkasin selle aga veidikene edasi, sest arvatavasti oli see ju viimane kord, kui ma näen teda. Ma tõstsin ta külma käe enda ümber ja surusin silmad kinni. Tol õhtul ma magasin nagu beebi. Mõtlesin siis, et kutsun lõunal ärgates kiirabi aga jube kiire oli ja jooksin otse tööle. Seal ei saanud ma üldsegi keskenduda, mõte oli ainult selle peal, mis ma temaga teen. Koju jõudes, uskuge või mitte, olin ma nii väsinud, et unustasin, et ta oli surnud ja pugesin otse voodisse. Alles hiljem tuli meelde, et mu kõrval oli laip. See mõte sugugi ei hirmutanud mind. Ma olin alati huvitatud sellistest asjadest, noorest peale juba. Kohe tuli meelde legend, et veri hakkab lagunedes minema allapoole, ja esimestel päevadel on surnul erektsioon - ma lihtsalt pidin seda kontrollima. Üks asi viis teiseni ja järsku olingi üle poole aasta jälle oma mehega voodis nii, et kumbki meist polnud väsinud. See oli parim seks meie terve kooselu jooksul.
        Võtsin ta jäigad käed enda ümber ja jäin magama, lõunal pidin siiski varem tööle jõudma.

Koerast sai kosmonaut

kõndisin mööda ameerikamaad
uhkisin ja puhkisin
läbi kollase kõrbe
et leida seda
mida vaja

jõudsin punase nupukeseni
seal peal oli kirjas
midagi, vajutasin
launch

lendama läks kosmoserakett
apollo 13
ja sain aru
et lindude jaoks on tähed
sama kauged kui mulle

Ilus lugeja - tea, et vahepeal tunduvad eesmärgid võimatult kaugel. Just siis ongi kõige targem esimene samm võtta!

Sõnatunne

Mäletan kuidas kooli asemel sinuga olin,
tulevikus sinuga kokku kolin,

kuidas sa kandsid mu riideid omavolil

ning magamistoast oli kuulda ainult voodikolin.

Mäletan kuidas vingusid teiste üle,

aga ajapikku sai minust sinu suurim mure,

mäletan kuidas emale mind tutvustasid,

pärast oma facebookist kustutasid.

Mäletan kuidas kaissu tulid kui olid väsind

ning juuksed teise poolt olid räsind.

Mäletan kuidas voodis lamasin ning mõtlesin sinust,

mõtlesin, kas sa mõtled ka minust.

Mäletan, kuidas sinust mõte enam valus polnud,

aga siis ikka mõni pisar silma tulnud.

Mäletan, et üle sain lõpuks siis,

kui südale hakkas meeldima kellegi teise tuksumise viis.

Sind ikka mäletama peaks,

niiet järgmine pits on minu ja sinu heaks

Korvpallitiimi kapteniks valiti keeleõpetaja

sõnu on maailmas palju

mõnda sosistatakse ja

mõni öeldakse valjult

mõni kirjutatakse kokku,

mõni läheb lahku

inimesed on ka sõnad

kui sa otsid leiad alati vale

kui sul on mugav ainult ühtedega

oled suht hale

sõnad on ka inimesed

enamus käivad koos teistega

ja on üksi ainult unes

aga mis siis saab poisist, kes mängib üksi?

tema jääb pallimängust "üle" - ta on kaassõna

laena huulepulka :>

laura elab kõrbes, laura sõidab linna

laura ei kujuta ette, mis võiks valesti minna

laural on kaasas Mari, Mari nagu laura vari

parimad sõbrad

lähme kluppi - see on taavet,

käime juba kolm kuud ;)

minu nimi pole taavet

/.../

ma vihkan teda Mari!

kus on kõik normaalsed mehed?

lähme järgmisele trenažöörile...

tema nimi on jaagup :)

Laura, ma armastan sind

haha ma sind ka :D

Laura, suudle mind, ma nutan

Pole ime et su poisse vihkan

käi perse Mari,

kasutasid mind alati ära - 

ma ei taha sind iial näha.

laura elas kõrbes, laura sõitis linna
laura ei kujuta ette, kui õnnelikult ta elu oleks võinud minna

tripime ka mees?

mõnuaine mõnuaine, räägi minuga

miks on kalevil sind vaja
elu oli perses
niitis veidi muru
pani tule ette ja huuled kokku surus
šššhhp
mis asi on elu

pintrik, ütle
mitu naist on läbi pekstud
kuna sina õhutada taga
sitt sõber oled
alguses maitsesidki sitalt

sinu nime ei teagi
tähtkuju on sulle kah antud
sellepärast kõik sind armastavad
nad kasutavad sind ära, vähk

mõnuaine mõnuaine, räägi minuga
sa oled lahendus puslele
millel pole pilti
nimetagem seda kunstiks
sest seal lõpus kaks kriipsu
on alati erinevad

Väike Mari.

        Räägime veidi noorest Marist. Noor Mari läks esimesse klassi. Ta oli täiesti tavaliste tunnustega: pikad kartulijuuksed, keskmist kasvu, keskmine välimus. Nagu tavalisel inimesel kombes, oli tal oma saladus - nimelt peitis ta enda emotsioone õhupallikestes voodi all. Tegelikult alguses olid nad päris nähtaval, tuli ainult piiluda veidi ja kohe vaatasid vastu kurbus, õnnelikkus jne. See oli aga enne kooli. Mis muutus? Kohe jõuame, kuhu sa kiirustad?
        Väiksel Maril tuli esimene koolipäev. Hommikul tegi ta ilusti voodi ära, tegi musi igale emotsioonile, kallistas ema ja pani röstsaia suu vahele. Aktus oli suurepärane ja kõik läks superhästi. Kõik aga muutus, kui tulid mängu poisid. Maril on lahe ema aga mitte suurepärane. Nimelt kardab ta, et Mari muutub sama liiderlikuks kui tema ise oli noorena, niiet poisse Mari polnud varem näinudki! Sellesmõttes saan ma emast aru, kes teab mis võib juhtuda? Esimesel koolipäeval tulid siis poisid Mari juurde ja ütlesid:
"Väike Mari, väike Mari, mis sa leierdad? Tule mängi kulli meiega!"
Muidugi oli tüdruk nõus. Esimese vahetunni kümme pikka minutit mängisid nad nii, et ajasid üksteist taga. Mari isegi unustas, et hommikul läks meelest hambad pesta. Kui tund algas siis kõige ilusam poiss, Taavet, naeratas suure suuga Marile. Kas mitte pole ilus? Mari vastas sama ilusa naeratusega. Vähemalt oleks ta seda teinud, kui oleks tal meeles olnud hommikul hambad pesta! Mari hammaste vahel ronisid igasugused satikad ja ussikesed ning Taavet hakkas hoopis nutma. Selle üle tundis Mari suurt häbi. Järgmisel hommikul otsustas ta, et rõõmupallikese teeb ta nõelaga katki. Pops!
        Oleks see aga Mari muredele lõpu peale teinud. Ei, haav läks hoopis mädanema. Teisel koolipäeval tulid poisid uuesti Mari juurde:
"Väike Mari, väike Mari, meiega palli tule veereta. Vaata ainult, et sa Taaveti juures ei naerata!"
Seekord Mari ei olnud nõus. Isegi kui ta hommikul kahe minuti asemel kümme minutit hambaid pesi, tundis ta sellest häbi, et suutis ainult tardunult koolipingis istuda. Kui ta koju läks, siis tegi ta häbipallikese katki. Plops!
        Kui auku kaevata, siis tee endale haud ka valmis. Selline oli vist Mari moto, kuna ta teod viisid ta suurema häda juurde. Kolmandal päeval ei tundnud Mari isegi vajadust hambaid pesta (ta ei tundnud enam häbi). Kutsuma tuli juba vähem poisse:
"Väike Mari, väike Mari, miks tuleb sul pisaraid nagu vihmalarin?" Jah, tõesti see nii ka oli. Väike Mari ei tundnud ei häbi kui ka rõõmu, niiet nuttis igal tunnil ja vahetunnil. Isegi õpetajal viskas üle ja küsis, et mis too eputab. Aga mida siis Marikesel teha oli? Mitte kui midagi. Kui ta koju läks, siis tegi ta kurbusepallikese katki. Slups!
        Neljandal päeval, mis oli ka viimane koolipäev, kuna suur reede oli tulemas, ei tulnud enam keegi Mari juurde. Too lihtsalt istus koolipingis ja tegi ülesandeid. Õpetaja oli rahul ja õpilased ei tüütanud teda. Pinginaabrit, kes tema pärast muretseks, ka ei olnud, kuna tänapäeval arvatakse ju, et kui kõik nendes väikestes toolides, millel ka laud on, koos istuvad, siis õpivad lapsed paremini. Aja naerma! Kui Mari koju läks ei teinud ta emale kalligi. Läks otse voodisse ja vaatas aknast välja, vist tegi isegi stressist suitsu.
        Vot poisid ja tüdrukut. Väike Mari kasvas lõpuks suureks. Kakskümmend aastat hiljem otsustas  Mari, et läheb ka oma abikaasast lahti ning võtab lapsed endaga. Käi pe*se, Mari!

Urmase noorem vend
N&V

nagu nool südames

/---/
        Lõpuks jõudsid nad puhkepunkti. Jake oma matkamiskotiga ja Evelyn oma naeratusega, mida oli raskem kanda. Pikk teekond taga oskasid nad hinnata hetke ilu. Mõlemad vaikisid. Jake aga uhke ja töötliku vaikusega, Evelyn lihtsamaga. Mees pani matkamiskoti maha ja hingas sügavalt välja. Tema punased põsed habeme kõrval olid tõesti armsad..
        Tuli hõõgub ja Jake otsib juurde küttepuid. Evelyn asetas ennast mugavalt juba telki, tekk peal ja raamat all. Ta tunneb kergeid süüdmepiinu samas lohutab ennast teadmisega, et mehel on vaja seda teha üksinda. Isegi nii lihtne tegevus nagu puude toomine jätab mehele tunde nagu oleks ta hädavajalik. Jake jõuab varsti tagasi. Ta paneb valge tutiga punase mütsi pähe ja astub telgist välja. Päike peegeldub lumelt Evelynile silma ja pimestab teda korraks. Jake'i pole lähedalgi veel. Naine vaatab loodust enda ümber ja naudib seda lihtsust. Jääseinad ja lõputu lumetee tunduvad nii puhtana. Sinine taevas ja päike armatsevad ning tulemus on silmikissitav. Mõni tuuleiil liigutab lund ja jätab mulje nagu oleks see elus. Jake ilmub telgi tagant välja.
"Kus sa sinna said? Sammud lähevad ju teisele poole?" küsib naine
"Ju vist tegin maailmale ringi peale." ütleb Jake ning naeratab. Tal puuduvad küttepuud aga õnneks tema nägemine teeb niigi soojaks. Ta kõnnib naisele lähemale ning lõpuks võtab ümbert kinni. Nad kallistavad nii kolm minutit järjest.
"Kui ma külmun ära siis süüdistan sinu vastapandamatut kallistust." podiseb Evelyn. Jake võtab ta käest kinni ja viib telgi poole.
"Ei...Mitte sinna. Ma niisama tegin nalja. Tahan... veel väljas olla." ütleb naine järsu hirmuga. Tal oli Antarktise reis ammu südames plaanis ning tahtis, et see laabuks just nagu kujutluspildis. Jake pöörab ümber. Ta tundub nii võõras. Võtab Evelynilt ümbert kinni ja suudleb teda. Jake lõpetab ootamatult suudluse ja teeb silmad lahti. Ta käsi on Evelyni juustel. Naine lükkab ta kiuslikult eemale ning Jake maandub sügavale lumme. Evelyn hüppab kohe järgi. Nad suudlevad uuesti ning seekord lõpetab pealmine ära. Ta paneb oma pea mehe rinnale ja kuulab südame tuksumist, lihtsalt, et kontrollida kas nad on ikka elus. tuks-tuks-tuks.
"Mida kuuled seal?" küsib Jake lahkel toonil nagu Jumal sosistab liblikatele.
"Meid"
Ta tõmbab alumise jopeluku lahti ning heidab ta kampsunile pikali.
"Ma tahan igavesti nii olla"
"Mina mitte." sosistab Jake talle kõrva ja suudleb uuesti naist. Näod vastamisi kaotab Evelyn peaaegu tasakaalu ning paneb käe lumme. See kõrvetab aga ta ei võta kätt sealt ära. Elus on see, kes teab valu. Igavesti elab see, kes armastab valu.
/---/

Katu Käpik

mulle meeldib ka luule

Aleksander istub kaldal
kaasas pime öö ja rahu
istekoht ulbib mööda emajõge
mõtted mõtlevad aegu enne vanu
"oi kui õnnelik ma siis olin"
prahi viskad ikka minema
vahepeal lendab ka kalliskivi

armastus versus romantika
üks sisaldab üllatust
teine piiramatut kannatust
kumbki pole püha
tulevik ei anta ette köidetuna

Igav hakkas?

ich will

Ma tahan et suvel sajaks lund

kui esimesed hanged hiilivad

siis kõik on jäsku nii vaikne

oleme koos väljas

rannas õhtupoolikul naudime elamist

ja vaatame lumesadu kohvi ja

kapsunitega

elu peakski nii olema

nagu yin ja yang

vastandid tõmbuvad

ent inimesed on üksi

kõige selle iluga ümbritsetud

ei oska vaadata endast kaugemale

vahepeal räägime kaudses kõnes

Elu sümfoonia

       

        Naine kõnnib edasi tagasi köögis ja ohkab. Ta paneb keedukannu tööle, et läbi tegevuse rahuneda. Veekeetja teeb alguses aeglaselt klõk-klõk ja edasi aina kiiremini. Naise kõrval on aken, mille peale langevad veepiisad tilk-tilk. Mees magamistoas norskab krhrrr nagu basskõlar. Tütarlaps võtab kraanikausi kohal olevast kapist klaasi ning hakkab nimetissõrmega selle peal ringe tegema. Kõlab kurb viis. Vihma sajab aina vähem, tempo siiski tõuseb. Vesi keedukannus juba keeb ning aina sagedamini hõikab prap-prab-prap ta vahele. Naine surub näpuga klaasile aina tugevamini ning volüüm tõuseb. Tempo tõuseb veelgi, ta hakkas jalaga toksima vastu toolijalga. Isegi van Beethoven ei julgenud sellises tempos tegutseda. Naine ohatab ehk suur refrään enne accelerandot. Vesi on valmis. Kallab klaasi glug-glug-glug. A témpo on tagasi, aga mitte kauaks, sest anum mahutab aina vähem. Vihm lõppeb aknapeal drummimängu ning mees ärkab aga pisarad võtavad üle, tehes tõmm-tõmm vastu põrandat. Mees jääb magama. Naine asetab teepaki anumasse, rikkudes kõik ära. Klaas lendab soojast temperatuurist kildudest. 

Elu läheb edasi tempo primo.

Parandatud traktaat kooseluseadusest

        Brünetti peaga mees vaatab kodus diivanil televissorit. Ta hoiab hüsteerilselt kohvitassi. Saates vaidlevad preester ja pedepaar kooseluseadusest. Uskumatult julmad ütlused ajasid kopsu üle maksa. No tõesti ei suutnud uskuda, kuidas keegi midagi sellist saaks arvata. Päike jõudis aknast kohviruumi ning ETV kanali üleval paremas nurgas ütles talle kell, et aeg on tööle minna. Rikast emotsooni täis hüppas ta kiirest külmkapi juurde. Viskas kiiresti saiaviilude vahele kaks vorsti ning muheles. Mõtles, kuidas see on ainukene vorm, kuidas kaks viinerit võivad koos olla ilma, et kedagi see solvaks. Selga pani ta samavärvilised kindad ning musta mütsi, mis kõrvad katab ning astus välja.
        Blondi peaga naine nimega Dorothy istub söögilaua taga ja vaatab televisiooni. Ta ei suutnud uskuda mida näidati. Noorena poleks ta kunagi suutnud uskuda, et midagi sellist juhtub. Ta lõpetas oma jogurti ja läks riietuma. Talvesaabastega rahmeldades mõtles ta kuidas vasak toss käib alati paremaga ning muigas. Välja astudes suutis ta maha rahuneda.
        Mõlemad olid tööl olnud viis tundi. Mõlemad tahtsid midagi hamba alla. Mõlemad liikusid oma töökabiinist viis minutit hiljem ning jäid toidust ilma. Mõlema silmad olid alguses toidu peal ning siis maandusid üksteisele. Mõlemad muhelesid selle üle kui näljased nad mõlemad olid. Brünett lähenes Blondile
"Sul ka ei vedanud?"
Blondiin surus oma huuled kokku, tõstis kulmud ja noogutas - nagu figuratiivselt mängides kaasa Brünetti lausele.
"Soovid minna väljast midagi võtta? Meil on umbes viisteist minutit aega."
Koos läksid nad firmahoonest välja talvetänavale. Kõige lähem kohvik oli paari minuti kaugusel, otsustasid sinna minna. Üksteise seltsi aeglaselt nautima hakates otsustasid nad süüa kohapeal. Blondiin võttis endale kohvi ja salati, Brünett lihapiruka. Kõik läks nii nagu emake loodus planeeris. Ühtäkki said jututeemad otsa. Polnud rääkida enam ilmast, sõpradest, koleegidest. Perest ei saanud veel rääkida ning tuleviku või mineviku teemad on ainult alateadvuses. Blondiinile sugugi ei meeldinud täbar olukord niiet otsustas rääkida millesti suvalisest
"Kas sa hommikul televisiooni vaatasid?"
Brünett sai aru millest ta rääkis. Mingil põhjusel läks ta närvi ning kartis, et ta arvamused on valed
"Hommikul vaatasin jah. Haige, et sellist asja ei võta eestlased omaks."
Naine vaatas talle tõsiselt otsa. Brünett sai aru, et oli eksinud.
"Minu arust on see vastuvõetamatu. Kõik see raha ja aeg. Mõtetu!"
Nad vaatasid üksteist vaikuses. Meest ei huvitanud enam kui palju nad klappivad. Tähtsamad asjad olid käsil. Ta vaatas naist maruvihaselt. Vasakus käes oli tal nuga mida ta kägistas. Paremas käes oli ta raevuhoos lihapiruka purustanud. Aina kõvemini hakkas ta hingama läbi suu ning terve nägu läks punaseks. "Proovi raisk, ütle midagi veel," mõtles ta ning pigistas nuga veel tugevamini. Blondiin vaatas enesekindlalt edasi, avas oma suu ja hingas sisse. Mees mõtles, et nüüd see tuleb. Tema järgmise lausega viskan talle selle sama tee peale. Kuradi piibliarmastaja. Naist häiris vaikus ning hirmutas mehe näo järsk punakus.
"On sul kõik korras? Või äkki oled sa lihtsalt nii suur korvpallifänn." naeris ta.
"Mida, korvpall? Ei korvpall mulle väga ei meeldi." vastas ta ehmunult.
"Lähme kiiresti tagasi, oleme juba minut liiga kaua siin olnud" ütles naine tõustes. Brünetti peaga mees vaatas teda segase pilguga. Ta ei teadnud kas naerda või karjuda. Jõudis mantli selga ja salli kaela panna enne kui aru sai millest teine rääkis. Seda näidati vist ka telekast.

Igapäevane hullus

        Päike paistab ettevaatlikult Annelinna korterisse. Üks ainuke päiksekiir ja valguselaine hiilis aknast sisse. See rändas miljoneid kilomeetreid ning millele ta lõpuks maandus? Maandus siilipeaga mehe väiksele varbale. Suur rännak üüratu kiirusega lõppes sellega, et kõditas magavat meest nii palju, et üles ärkas. Ta ärkas üles suure haigutusega ning tundis mõnusat soojust jalal. Parema käega sügas ta oma silmi. Silmad lõpuks lahti tehes tundis ta, et vasak käsi on padja all kinni. Kindlasti oleks tahtnud mees liigutada seda jäset, aga ei tohtinud. Padja peal magas mõnusalt tema naine. Tema muusikale rütm, linnule laul, isegi esimese läptopi kleepsud sobiks metafoorina.Ta tundis kuidas ta tahab ennast liigutada. Alguses hakkas oma varbaid igavusest edasi-tagasi õõtsutama. Siis vaatas toas ringi. Vahepeal sügas käega jälle silmi. See tema nälga ei rahuldanud. Ta tundis, kuidas vasak käsi tahab liikuda. Seda kahjuks ei tohtinud ta teha. Mees meenutas, kuidas naine eelmisel õhtul karjus, röökis ning viskas taldrikuid puruks. Peale sellist plahvatust on alati targem välja lasta magada. Muidu on ta nagu ema, kelle Mcdonaldsi kotti lasteeine kõrvale "unustati" panna kõrvale kanawrapp. Ei, äratada teda ei saanud. Siis peab uusti magama jääda, mõtles mees. Pigistas silmad kinni ning proovis mõelda ei millegile. Võimatu. Naise soojuse kuma, mõte, mis on lõpuks olevikus ega mõtle, mis oli või mis tuleb, isegi kõditav päikesevalgus, mis nüüd aina julgemalt hakkas paistma. Kõik need hoidsid teda üleval. Vasak käsi tahtis ikka räigelt õõtsuda. Jälle mõtles ta sellest, kuidas naine eelmisel õhtul karjus ja röökis. Mees upitas, keha mitte liigutades ning võttis laualt telefoni ja hakkas mingit lehekülge sirvima. Tavaliselt võis seda tundida viisi teha aga praegu mitte. Vasak käsi tahtis lennata! Jällegi mõtles ta eilse õhtu peale. See kuidas naine karjus oli õudne. Samas magades nägi ta meeletult rahulik välja. Isegi ilus. Ta proovis veidikene vasakut kätt padja alt ära tõmmata. Naine sättis oma pead uuesti padjale. Ei. Mees sai aru, et voodist lahkumine ei tule kõne allagi. Ta tõmbas teki oma jalgadele ning sundis ennast magama. Naine, kellelt tekk ära tõmmati ärkas ülesse. Teda äratas kõditav päike, mis oli jõudnud kogu ajaga viis sentimeetrit edasi liikuda ja hiilida. Esimene asi, millele naine mõtles oli kuidas telefonikella vaadata nii, et mees ei ärkaks.

Koristaja ja Gestapo

      Kell tiksus seina peal ning osuti hakkas vihjama viie suunas. Väljas oli külm, pime ja märg, Eestimaa talv. Lõikav tuul puhus vastu Jaan Poska Gümnaasiumi, kaitsdes ainukest kohalviibijat.

Inimene, kellel oli kolmas korrus pestud ning kes täitis vee, et järgmist pesta. Ta mõtles, et viimane korrus ning siis saab koju minna. Koolimajas oli elekter välja lülitatud peale mingit kellaaega. See valgus, mis oli, tuli akendest. Poolik valgusallikas sai ainult põrandat valgustada. Ülesse vaadates oli topeltlae asemel lõputu pimedus, kuhu võiks mälestustesse ära kaduda. Koristaja täitis veepange ääreni ja hakkas mopiga pesema. Vesi läks õrna kihina põrandale ning siis kuivas peagi ära. Ta jõudis auditooriumi ukseni. Tema mõttetühja olekut muutis kõva toolidekrigin, nagu tunnid lõppeksid, millele järgnes vaikus. Hääl tuli rahutoast. Koristaja otsustas ettevaatlikult uurida, mis selle tekitas. Ta asetas mopi vastu seina ja liikus ukse suunas. Rahutuppa pääses ainult õrn kuma. Ta nägi midagi lehvimas nurgas vastu kuuvalgust Jaan Poska portree ees. Ta astus sisse ja tundis häbi ja nostalgiat. Jalgadel oli tunda külma temperatuurimuutust. Ta liikus portree suunas ning tundus, nagu keegi vaataks teiselt poolt seina vastu. Ta tundis kuidas keegi õrnalt silitab jalga ning liigub aina ülespoole. Koristaja pööras kiiresti ümber ja nägi, et aken oli jäetud lahti ning tuul puhus kardinat edasi. Peale akna sulgemist tahtis koristaja oma töö lõpetada ja lihtsalt kõju jõuda. Tagasi koridori suunas kõndides vaatas ta suurt pilti ümarlauast ja hetkeks tundus, nagu kõik seal pildil vaataksid vastu, hindaksid tema igat liigutust. Kas ta on sobilik? Koristaja läks kiirema sammuga tagasi oma mopi juurde ja hakkas põrandat koristama. Jõudis rahutoa uksest mööda. Kuuvalgus oli edasi veel rohkem sisse tunginud ning nüüd ulatus see kaelani. Ühtäkki kuulis ta, kuidas keegi ukselingiga soperdas. Ta vaatas ehmunult ukse poole aga läbi klaasi oli näha ainult musta kuju. Kuju lükkas lingi aeglaselt alla ja avas ukse. Koristaja otsustas vaadata põrandale ja mopiga edasi teha, aga ta käed värisesid liigselt ning ta pillas selle maha. Must kuju astus uksest sisse ja hakkas lonkama vaevaliselt koristaja poole, kes andis endast kõik, et ennast mitte liigutada või vaadata musta kuju. Ta lonkas aina lähemale ja suust tuli häält nagu oleks ta kurk uppunud veresse. Koristaja leidis, et ta ei suutnud enam liikuda. Käed ainult värisesid kohapeal ning jalad olid naelutatud põrandasse. Tema selja taga jäi must kuju seisma.

“Vabandust, kas te olete Lindat näinud? Kas temaga on kõik korras?”

Koristaja pööras refleksist küsija poole ja jäi sõnatuks. Talle vaatas vastu kõige rängem vaatepilt. Mees, kes vaatas vastu oli võigas. Ta vasak jalg, kuhu oli löödud sügavale sisse pussnuga, veritses lakkamatult. Tema paremal käel olid kõik näpud ära lõigatud. Vasakul käel oli küüned tangidega välja tõmmatud ning näpud vasaraga sodiks pekstud. Keha oli täis põletusarme. Nägu polnud õnneks näha aga ta tundis, kuidas silmad teda puurisid. Koristaja ei suutnud reageeridagi. Ta kangestus paigale. Isegi käed lõpetasid värisemise. Suure vaevaga suutis ta sosistada vastuse

“Ei ole kahjuks”

Rõvetatud inimese silmad läksid suureks. Ta hakkas oma vasakut kätt tõstma. Verd voolas tema põlvest ja paremast käest ning moodustas aina suurema lombi tema jalge alla. Käsi värises tal nagu raputaks keegi selja tagant. Aeglaselt pani ta oma sodiks pekstud käe koristaja õlale. Eelmine pani oma silmad kinni, minnes vastu oma saatusele. Tundmatu liigutas oma suu koristaja kõrvale ning sosistas talle

“Tule aita mul otsida. Ma tahan koju minna”

       Kui koristaja avas enda silmad oli ta üksi. Vaid tema ja kuuvalgus, mis nüüd valgustas ta tervet keha. Ta lõi jalaga mopi eemale ning hakkas jooksma ukse poole. Ta jõudis peaukseni ning jäi seisma. Ta ei suutnud liikuda edasi. Ta mõte ja pilk oli ainult suunatud väljapääsu poole aga ta keha ei liikunud. Jäsemed pöörasid ümber ja liikusid trepist alla, keldrikorruse pimeduse suunas. Liikus pimeduses kuni jõudis lahtise uksega ruumi juurde. Ruum oli kottpime peale valgusringi, mis ümbritses ruumi keskel asuvat tooli. Tool oli nahkrihmadega ning puidust jalgadest peani. Istet kaunistas veri. Ta keha astus uksest sisse, kuigi ta proovis vastu võidelda. Tagant läks uks kinni. Järsku istus toolil noormees, kahekümnendates. Ta pea, käed, jalad olid kõik nahkrihmadega kinni ning ta vaatas koristaja poole põrguhirmuga

“Kus on Linda? Kas temaga on kõik korras?”

Koristaja võttis noa ja lõi selle talle kohe jalga. Noormees karjus ning hakkas hingeldama. Ta proovis hullupööra lahti saada aga see lihtsalt polnud võimalik. Vaatas šhokeerinult nuga tema jalas. Terav valu lõikas läbi. Koristaja võttis tangid. Iga kord, kui ta oma naise kohta küsis, mitte ei vasta, kaotas ta ühe küüne. Edasi läheb ta näppude juurde vasaraga. Koristaja mõttemaailmas võitles ta oma enda kehaga vastu ning kõik mis ta suutis oli enda silmad kinni panna just siis, kui tangidega väikseima näpu küüs ära hakkas rebima.

       Kui koristaja avas enda silmad oli ta üksi. Ainult EXIT märgi roheline kuma. Ta varises kokku ja hakkas nutma. Ta vaatas enda veriseid käsi ja karjus üle koolimaja. Tema selja taha tuli keegi ja pani käe õlale. Ta pigistas silmad kinni ja hakkas maad peksma. Sees tundis ta enda vastu raevu. Kui viimast korda silmad avas nägi, et on ise piinamistoolil kinni. Oma nutusest olekust sai ta ainult välja sosistada

“Jah” ning “Anna andeks”

Koristaja proovis viimast korda silmad sulgeda aga tema silmad vaatasid põrguhirmuga Gestapo mundris meest. Tema juurde kõndis aina kiirema sammuga. Kuuvalgust ei paistnud kuskilt sisse enam.

“Kas sa oled Lindat näinud?”

"ole normaalne!"

kas panen jalga teksad

või lillelised dressid

kas panen jalga kingad,

saapad või kalossid

kui neid kohtan, kas ütlen tere

või karjun "ma tapan su terve pere!"

minu vanemad ka nagu nemad

sama tähtsad kui hiliskevad

varahommik, aeg on käes

minust saab lampjalg

normaalsuse väes

pussitan ja lasen kõik tuhaks ja tolmuks

ema ja isa 

täna ma lähen hulluks!

(põhikooli) Urmas

Oravad nr.2.2

        Kui päike oli veidikene edasi liikunud jõudis platsile esimene metsloom. See oli Põder, kes sai kõhutunde, mis ta ka siia platsile tõi. Põder vaatas hoolikalt Oranži Orava ja Siili kunsti. Vaatas alguses eest, proovis vaadata vasakult, proovis vaadata paremalt. Lõpuks otsustas ta isegi tagant vaadata. Iga kord kui ta vaatenurka muutis kissitas ta silmi, noogutas omaette ja tõmbas keelega huulte üle. Siil seisis meisterlikult oma kätetöö kõrval silmad kinni. Ta oli endas kindel ning ei muretsenud hetketki, mida võiks põder sellest kõigest arvata. Oranž Orav silmitses Põtra suurte silmadega. Ta muretses. See oli esimene kord, kui ta oli kunsti teinud. Veidikene tundis ta ärevust aga rohkem uhkust. Siiski tema kätetöö. Kui Põder hindas duo tööd arvestas Oranž Orav omamoodi vastu. Kõik reaktsioonid, kõik käeliigutused, kõik jättis meelde. Põder avas oma suu aga Orav segas kohe vahele
"Enne kui sa midagi ütled siis pea meeles, et see on lõpetamata."
Põder pani oma suu kinni, kissitas silmi ja noogutas. Siil ei saanud enam rahulikult seista. Ta jooksis kiiresti Oranži Orava juurde ja tassis ta lähima puu taha
"Miks sa seda ütlesid? Nüüd meie töö pole täisväärtuslik! Ma teadsin, et poleks pidanud kedagi usaldama."
Oranž Orav oli solvunud
"Ma mõtlesin, et ta hindab seda leebemalt, kui teab, et me saame seda veel paremaks teha."
"Mismõttes veel paremaks? Me lõpetasime oma töö ära, miks sind huvitab mis ta arvab. Ega tema arvamus ei muutu labaste ettekäänetega!" käratas Siil talle peale. Ta siblis tagasi kunstiteo kõrvale ja jäi seisma, ohatades. Kõik enesekindlus oli kadunud ning Põder pani seda tähele. Oranž Orav võttis puu tagant ennast kokku ja läks tagasi suurde gruppi. Kunstikriitik avas oma suu
"Mulle meeldib see, siin on potentsiaali." ning kõndis minema. Arvatavasti läks rohtu sööma või surma saama mõne küti poolt. Oranži Orava pupillid läksid suureks. Talle sisse tekkis mingi imelik tantsurõõm. Või oli see hüppamiserõõm. Igatahes mingi üleolev rõõmutunne. Ta läks Siili juurde ja parastas
"Ütlesin sulle! Meie töö on parim."
Siil aga ei kuulnudki, mis Oranž Orav ütles. Teda oli kurbus kurdistanud. Oskas ainult aimata, mida Oranž Orav ütles. Siiski vastas ta tabavalt
"Sa oled rumal. See, mis Põder ütles, oli katastroofiline. Pankrott! Täielik häving!"
Oranži Oravat lõi see küll üllatusena. Ta nõudis kohe selgitust. Kuna Siil oli nüüd kurt ei saanud ta sõnadest aru. Õnneks sai ta kallutatud peast aru ning oskas kohe vastata
"See, kui keegi ütleb, et millelgi on potentsiaali, tähendab, et see oleks võinud olla hea. Keegi ei taha osta potentsiaali, kõik tahavad head osta." Siil lükkas kivikuju, mille peal nad nokitsesid viimased paar tundi ümber ja läks tagasi põõsastesse. Oranž Orav jäi lagedasse seisma. Talle tuli meelde, et nälg näpistab ning otsustas edaso liikuda edasi Alajõhpi suunas.  Ju siis polnud kunst temale.

Oravad nr.2.1

    Oranži kõhuga Orav kõndis pargi sügavamates osades. Suvine ilm oli lämmatav ja jättis looduse ükskõikseks. Päike paistis läbi puulehtede nagu ta oli juba kolm kuud teinud. Võililled olid vanaks jäänud ja oma nooruse kollakuse ära vahetanud koledale jätkusuutlikusele. Iga kord kui tuul puhus Oranžile Orava sabale ja seljale oli see hea vaheldus igavale suvele. Ta kõndis mööda maad, kuna okstel hüppamine tüütas ära, oli vaja midagi uut proovida. Vaikselt oli tunda nälga ning ta eelistas sellest otsekohe lahti saada. Oranž Orav otsustas minna mitte koerakuudi juurde vaid Alajõhpi. See oli esimest korda Kadrioru pargi ajaloos, kui lihtloom otsustas toitu otsida kaugemast kohast. Mööda muru pool teed kõndides kuulis ta kuskilt lähedalt sahinat. See oli liiga õrn, et olla koer niiet Orav liiga palju ennast üles ei kütnud. Samas, see võib olla ka rästik! Oranži kõhuga Orava jäsemed läksid hirmust krampi. Kuidas suutsin ma sellise vea teha? Muru sahiseb aina tihedamini ning välja tuleb siil. Siil, kellel oli kaasas kivi, mille peal oli kaks kesist tammetõru. Siil, kes oli nii elevil, et ei näinud Oravat, viis oma kivi kahe samasuguse kivi juurde.
"Mis see on?" küsis Oranž Orav
Siil ehmus. Ta ei näinud, et keegi teda vaatab. Ta oli täiesti enda maailmas. Päike paistis murule läbi lehtede Oranži Orava peale ning Siilile tekkis hea idee.
"Kas ma võin sind kasutada?"
Orav oli kohkunud.
"Milles?"
"Oma kunstis."
Siil ootas positiivset vastust aga Oranž Orav oskas ainult jutu peale paremat kulmu kergitada. Okkalise seljaga metsloom sai kohe aru, milles probleem
"Ah, sa oled selline, jah?"
"Milline?"
"Selline, kes kunstist midagi ei tea"
Oranž Orav viskas solvunult võilille käest, mida ta enne endaga kaasas kandis. Taevast kadusid nüüdseks juba viimsedki pilved ning isegi tuul ei puhunud enam. Tõesti, kunstist ta midagi ei teadnud. Siiski, midagi oma elujooksul Oranž Orav on näinud.
"Tean ikka" ütles ta häbelikult
"Super! Tule aita mind siis sellega."
Kahekesi hakkasid nad kunsti looma. Pargiloomadele hakkas huvi pakkuma, miks nad imeliku eelarvamuse said. Vaikselt hakkasid kitsed, koerad, kassid ja muud karvased liikuma sinna, kus nüüd Siil ja Oranž Orav sehkendasid.

Oravad nr.1

    Päike paistab murule, mis on tuttavalt roheline. Keset rohelust ning seda ümbritsevat tundmatust on mängupark. Liumägi, mille peal on katus nagu igal normaalsel majal, nöörijupp, mis läheb edasi autorataste juurde ning liivakast, mille liiv on pealt niiske. Eelmisel päeval oli vihm, nagu ka üleeile. Katuse all liumäe ees ootavad kaks oravat. Või täpsemalt, nad istuvad niisama ja räägivad. Pruunkõht Orav jutustas omast kogemusest kuidas ära tunda millisel pähklil on hea sisu ja millisel mitte.
"Tähtis on koputada ning kuulata, mis hääl vastu tuleb."
Oranži kõhuga Oravat oli alati huvitanud kuidas õigeid pähkleid valida kuna pooled, mis ta pessa viis olid ussitanud. See, kes kõrval istus pidi olema tark, tundus vähemalt. Et mitte näidata ennast lollina proovis ka Oranž Orav lisada jutule juurde
"Kindlasti peab ka vaatama millisest pähklipuust sa võtad neid"
Selle peale läks korra Pruunkõht Orav mõttesse. Võit, tähistas juba Oranžkõht. Võit, mis oli aga liiga vara tähistatud, kuna partner avas juba suu
"Asukohast oleneb ka maitse, minule endale absoluutselt ei meeldi võtta koerakuudi juurest pähkleid, need on liiga maitsetud. Õiged pähklid on teiselpool parki, Alajõhpi juures."
Selle lausega sai Pruunkõht Orav vastu naelapead lüüa. Oranžkõht just koerakuudi juures oma pähkleid saanud. Ilmselt arvaks vestluspartner, et Oranžkõht on narr, kui teaks, et ta just neid sööb mida teine laidab. Ta läks närviliseks. Süda hakkas kiiremini tuksuma. Mõte on ka tühi, ei oska enam midagi tarka öelda. Et mitte kaotuse vaikust kannatada lisab ta midagi sisutut
"Jah aga kuudi juures on tore, et igavene koeranärakas, kes seal elab hakkab lõugama nagu idioot."
Väga hea vastus, mõtles Oranžkõht, isegi veidike tõeraasu oli seal sees. Pruunkõht avas oma suu
"Kohe näha, et noor oled. Minu vend suri nii ära. Koer haukus ja majast astus väga peremees, kes lasi ta kohe maha."
See oli valus. Tõeliselt valus. Isegi alandav. See, kui keegi tundmatu kutsub sind nooreks. Oranžkõht orav ei suutnud enam kaua vastu pidada. Ta hakkas ärrituma. Tõstis oma väikese käe ja tegi suu lahti, et midagi kohatut öelda aga Pruunkõht segas jälle vahele
"Kuule, sinuga oli täitsa tore vestelda, kohtume teine kordki siin." Ta jooksis mööda katuseposti ülesse ning lõpuks jõudis katusele. Sealt hüppas ta lähimale oksale ning kadus ära sooja metsa, mis jäi järsku võõraks Oranžkõhule. Enam ei pidanudki kõike teadma.

Pruudivaras

        Ma olen esimest korda pulmas ja viimast korda kah! Ei ole mul siin midagi teha... Ei ole siin minu sõpru, mänguasju, siin ei saa multikaid ka vaadata.. Toit maitseb ka imelikult, kõik aina hõiskavad kibe ja kibe, minuarust just liiga mage. Ausalt, siin peab leiduma mingit tegevust. Proovisin saiakestest teha väiksed mehikesi aga memm võttis ära ja ütles, et ei mängi toiduga.Jumal hoidku! Ma ei mängikski, kui oleks siin midagi teha. Ma küsiks emmelt, aga ta on issiga kaugel keskel, koguaeg musitavad. Jube valju mees koguaeg teeb siili ja rebasega nalju aga neist küll aru ei saa. Haava peal soolana ütleb ta enne igat nalja, et laste kõrvad peab kinni katma.
        Enne kui õhtujuht lõpetab saab oma nalja lõpetada käib kõva pauk. Mis see nüüd on? Võõrad mehed lähenevad emmele nagu teaksid teda. Võtavad üllesse äikesekiirusel ja annavad jalgadele tuld. Kuhu nad jooksevad?
“Daamid ja härrad, tundub, et kohale jõudsid pruudivargad, teeme otsingupausi ja loodetavasti saame jätkata Tammide pulmadega.”
Paremat kätt istuv memm püüab mu tähelepanu mind surkides ja ütleb “Mine ja vaata, kas sina leiad emme üles?”. Just, seda mul oligi vaja, minust saab selle naljaka kõneviisiga mees telekast! Ronin külaliste jalgevahelt mööda ja minu ette satub uks, kuhu mu issi keelas mul minna. Mul on tunne, et seal elab lohe, miks muidu mu isa nii keelaks mul sinna minna. Hirmsasti köhima ajab, siit on kindlasti draakon mööda käinud. Või vanaisa, ta lõhnab samamoodi.
        Trepist ülesse minnes tuleb vastu peaaegu üleni valge tuba. Kas see on taevas? Ei..See on vist köök. Lähen kokatädi juurde ja ütlen "äitäh toidu eest" (kuigi mulle see ei maitsenud). Kasvataja ütles alati, et peab tänama kokatädi. Tema sõbrad kööginurgas võtavad vist endale koju kaasa juua. Neil on vist väga suur pere, et nad nii palju peavad kaasa võtma.
“Mis sa last siia sisse lasid, ütleb veel välja kellelegi,” pajatas järsku noorem neist.
“Ah, mis sa nüüd, las ta pigem annab käe meile,” podises eelmist aitav kokatädi. “Ei saa!” ütlesin mina vahele ,”mul on vaja oma ema leida.”, nagu kangelane liigun köögist välja trepist üles, järgmise ukse juurde. Mul pole aega ega viitsimist, et tassida jooke.
        Jõuan treppidel viimasele korrusele. Tagant tuleb veel köögisumin ja pudelite kolin. Terve korruse peale on ainult üks kinnine uks. Läbi ukse on kuulda midagi, mida saab kuuldes  kirjeldada ainult õudusfilmina. Tuppa sisse minnes on tunda sooja õhku. Pilk vasemale ja... Emme maadleb pätiga. Ta ei ole selles eriti hea... “Emme!”
       

(noor)Urmas

Armastus on naljakasi asi

Armastus on naljakas asi
võid inimest lõpmatuseni usaldada
aga siis kui lõpuks läbi. suhtuda nagu mazn
kõik mälestused järsku vaja unustada

Ei taha olla teiste ees paljas
ei taha teiste kaisus olla
võibolla siis kui käin väljas
võibolla siis kui mõne joogi veel kallad

Ent armastus on ju kõige ilusam
muidugi lõpus ka kõige valusam
see ring on meie kõigi elus
loll õpib teiste vigadest
või võõra luuleridadest

Urmas


(kurb)

Armastus kodumaa vastu

        Mina. Mina olen kuulus. Mind tahavad kõik. Tahavad eelkõige naised. Ostavad eelkõige mehed. Mu hind on liiga madal arvestades mu sisu. Ma elan palees. Mind ümbritseb neli seina ning palju, palju sodi. Tagaruumis on veel rohkem rõvedusi. Rohelised krõpsud, punased crossaintid, sinised jäätised, kuradi pagulased. Sprite, Fanta ja Koola - kolm musketäri. Mina olen eestlane, sündisin siin ning suren siin. Mulle on antud eraldi riiul ning kaunistus, ilus käsitehtud silt, mida tegi poeniku tütar - eestlane. Vasakul on krantsid. Saaremaa viin ja Vana-Tallinn menetlevad koos Calvadosi ja mustikaviinaga. Neid on rohkem aga kui nende nimelisi liiga palju suhu võtta hakkad oksele. Paremal on eskimod. Külmikutoit, millest enamiku moodustavad itaallased. Vasakpoolsest uksest käib kellahelin. Sisse astub blondiin ning tema järel veel vanem blondiin. Noorem blondiin on virk ja läheb kohe tahatuppa. Vanem blondiin musta jopega, mille kapuutsi peal on tihe karvkate liigub minu poole, silmside pudub. Ta kergitab oma pead poseerivalt ning vaatas üle poevara. Teda huvitas kõige enne alkoholilett, siis itaallased. Ta vaatab mind. Ta liigub minu poole. Ma armastan sind, eestlane. Ta paneb soojad käed mu ümber, nii mõnus, liiga mõnus. Minust voolab veidi šokolaadi välja. Oih. Õnneks on kaitse peal. Kõigil meiesugustel on kile või muu kate. Tõstab mu ülesse ja viib letini. Veidikene tilgub maha. Pole hullu, parimategagi juhtub. Naine tõstab mu letile ja jääb ootama teenindaja tähelepanu. Viimane tuleb tagatoast ning ütleb, et oodata on vaja. Ta muutub rahutuks. Ära solva minu ostjat. Ma tean väga hästi, et sa tagaruumis räägid salaja telefoniga vene keeles. Naine viskab kümneka lauale ja kõnnib lihtsalt minema ülima graatsilisusega ning jääb välja seisma, et teha kiire suitsupaus. Noorem jookseb järgi ja avab suu. Kohe kaunistab ta õhku, kiites minu ilu!
"Varför tar du så ful?"
See ei saa olla võimalik! Ta ei ole eestlane, ta pole puhas! Pane mind maha sa lehmanikkuja. Karjun kuni minul pole enam šokolaadi alles. Vabasta mind, ma ei vääri sellist kohtlemist.
        Blondiin lõpetas suitsupausi ning hakkas edasi liikuma tädi juurde, kellel hakkas sünnipäev. Kuna aega hakkas nappima (15 minutit alguseni) tegi vanem blondiin sammuväärastuse ja libastus. Paras. Libastus nii, et lõi kolbi vastu betoontreppi puruks. Alles siis, kui veri hakkas voolama lõpetas noorem naermise ning proovis paaniliselt ema aidata. See, kuidas ta kukkus just kui slow-motionis. See, millist häält tegi ta kolp purunedes. Pilk mida ta enda tütrele andis. Kuidas ta hinamine läks aina aeglasemaks ja õrnemaks. Need detailid jäävad tütrele igavesti meelde, isegi kui mina ununen.
        Kiirabi jõudis pool tundi hiljem ning siis oli ilmselgelt juba liiga hilja. Seda teadsid päästnikud punastes riietes, tütar punaste kätega ning ka mina, kook, kelle šokolaad oli nüüd soolaste pisaratega ja rauase verega maitsestatud. Kogu kupatus sõitis ühes punavalges autos minema ja ainult mina jäin alles. Oleksid võinud minu ka kaasa võtta, sain ka liiga. Tallati ja peksti täitsa puruks. Kui aus olla siis ma ei tahtnud, et nii läheks. See on tema enda süü. Kurat nad alati neid krõpse ja koolasi ostavad.  Palun võtke mind kaasa. Varesed juba lendavad. Ma ei taha niimoodi surra. See on kõige alandavam lõpp mulle, šokolaadikoogile.

Tulen kapist välja

       
        Armas perekond, mul on teile midagi öelda. Ma tean, et meil on siin praegu tore pelmeeni ja pannkoogiõhtu aga pean selle oma rinnalt ära saama. Ema, isa : ma olen kole. Jah, see vastab tõele. Sain sellest aru juba algkoolis, kui mind pandi tüdrukuga istuma ning ta hakkas nutma. Õpetajale meeldis hirmutada suuri lobisejaid - see kes liiga palju räägib peab istuma Urmasega. Ma ei julgenud siis teile seda öelda. Mõistan, et meid on kasvatatud siin kodus, et ilus peab olema seest kui ka väljast aga ma ei saa ennast enam petta. Mind ei huvita modeleerimine ega postitants! Ema, lõpeta nutmine, sina oled ju see, kes ütles, et teiste ees ei tohi nutta kuna see on kole. 
        Tean, et see võib tulla suure šokina, kuna titena olin ju reklaamides väga andekas. Kahjuks pean teatama, et minu arvates on see pärilik - lihtsalt vaata meie kassi. Dušši all käimise asemel ilastab ennast täis. Usun, et teie polegi patust priid. Isal on piklik nägu nagu Hermann, emal on suurem tagumik kui Margaretal. Aga ma ei taha teid solvata, te olete siiski mu vanemad ning armastan teid tingimusteta. Tahan, et aksepteerite mind sellisena nagu ma olen, 
koledana.

(kole)Urmas