mõnuaine mõnuaine, räägi minuga
miks on kalevil sind vaja
elu oli perses
niitis veidi muru
pani tule ette ja huuled kokku surus
šššhhp
mis asi on elu
pintrik, ütle
mitu naist on läbi pekstud
kuna sina õhutada taga
sitt sõber oled
alguses maitsesidki sitalt
sinu nime ei teagi
tähtkuju on sulle kah antud
sellepärast kõik sind armastavad
nad kasutavad sind ära, vähk
mõnuaine mõnuaine, räägi minuga
sa oled lahendus puslele
millel pole pilti
nimetagem seda kunstiks
sest seal lõpus kaks kriipsu
on alati erinevad
kolmapäev, 24. veebruar 2016
pühapäev, 21. veebruar 2016
Väike Mari.
Räägime veidi noorest Marist. Noor Mari läks esimesse klassi. Ta oli täiesti tavaliste tunnustega: pikad kartulijuuksed, keskmist kasvu, keskmine välimus. Nagu tavalisel inimesel kombes, oli tal oma saladus - nimelt peitis ta enda emotsioone õhupallikestes voodi all. Tegelikult alguses olid nad päris nähtaval, tuli ainult piiluda veidi ja kohe vaatasid vastu kurbus, õnnelikkus jne. See oli aga enne kooli. Mis muutus? Kohe jõuame, kuhu sa kiirustad?
Väiksel Maril tuli esimene koolipäev. Hommikul tegi ta ilusti voodi ära, tegi musi igale emotsioonile, kallistas ema ja pani röstsaia suu vahele. Aktus oli suurepärane ja kõik läks superhästi. Kõik aga muutus, kui tulid mängu poisid. Maril on lahe ema aga mitte suurepärane. Nimelt kardab ta, et Mari muutub sama liiderlikuks kui tema ise oli noorena, niiet poisse Mari polnud varem näinudki! Sellesmõttes saan ma emast aru, kes teab mis võib juhtuda? Esimesel koolipäeval tulid siis poisid Mari juurde ja ütlesid:
"Väike Mari, väike Mari, mis sa leierdad? Tule mängi kulli meiega!"
Muidugi oli tüdruk nõus. Esimese vahetunni kümme pikka minutit mängisid nad nii, et ajasid üksteist taga. Mari isegi unustas, et hommikul läks meelest hambad pesta. Kui tund algas siis kõige ilusam poiss, Taavet, naeratas suure suuga Marile. Kas mitte pole ilus? Mari vastas sama ilusa naeratusega. Vähemalt oleks ta seda teinud, kui oleks tal meeles olnud hommikul hambad pesta! Mari hammaste vahel ronisid igasugused satikad ja ussikesed ning Taavet hakkas hoopis nutma. Selle üle tundis Mari suurt häbi. Järgmisel hommikul otsustas ta, et rõõmupallikese teeb ta nõelaga katki. Pops!
Oleks see aga Mari muredele lõpu peale teinud. Ei, haav läks hoopis mädanema. Teisel koolipäeval tulid poisid uuesti Mari juurde:
"Väike Mari, väike Mari, meiega palli tule veereta. Vaata ainult, et sa Taaveti juures ei naerata!"
Seekord Mari ei olnud nõus. Isegi kui ta hommikul kahe minuti asemel kümme minutit hambaid pesi, tundis ta sellest häbi, et suutis ainult tardunult koolipingis istuda. Kui ta koju läks, siis tegi ta häbipallikese katki. Plops!
Kui auku kaevata, siis tee endale haud ka valmis. Selline oli vist Mari moto, kuna ta teod viisid ta suurema häda juurde. Kolmandal päeval ei tundnud Mari isegi vajadust hambaid pesta (ta ei tundnud enam häbi). Kutsuma tuli juba vähem poisse:
"Väike Mari, väike Mari, miks tuleb sul pisaraid nagu vihmalarin?" Jah, tõesti see nii ka oli. Väike Mari ei tundnud ei häbi kui ka rõõmu, niiet nuttis igal tunnil ja vahetunnil. Isegi õpetajal viskas üle ja küsis, et mis too eputab. Aga mida siis Marikesel teha oli? Mitte kui midagi. Kui ta koju läks, siis tegi ta kurbusepallikese katki. Slups!
Neljandal päeval, mis oli ka viimane koolipäev, kuna suur reede oli tulemas, ei tulnud enam keegi Mari juurde. Too lihtsalt istus koolipingis ja tegi ülesandeid. Õpetaja oli rahul ja õpilased ei tüütanud teda. Pinginaabrit, kes tema pärast muretseks, ka ei olnud, kuna tänapäeval arvatakse ju, et kui kõik nendes väikestes toolides, millel ka laud on, koos istuvad, siis õpivad lapsed paremini. Aja naerma! Kui Mari koju läks ei teinud ta emale kalligi. Läks otse voodisse ja vaatas aknast välja, vist tegi isegi stressist suitsu.
Vot poisid ja tüdrukut. Väike Mari kasvas lõpuks suureks. Kakskümmend aastat hiljem otsustas Mari, et läheb ka oma abikaasast lahti ning võtab lapsed endaga. Käi pe*se, Mari!
Urmase noorem vend
N&V
Väiksel Maril tuli esimene koolipäev. Hommikul tegi ta ilusti voodi ära, tegi musi igale emotsioonile, kallistas ema ja pani röstsaia suu vahele. Aktus oli suurepärane ja kõik läks superhästi. Kõik aga muutus, kui tulid mängu poisid. Maril on lahe ema aga mitte suurepärane. Nimelt kardab ta, et Mari muutub sama liiderlikuks kui tema ise oli noorena, niiet poisse Mari polnud varem näinudki! Sellesmõttes saan ma emast aru, kes teab mis võib juhtuda? Esimesel koolipäeval tulid siis poisid Mari juurde ja ütlesid:
"Väike Mari, väike Mari, mis sa leierdad? Tule mängi kulli meiega!"
Muidugi oli tüdruk nõus. Esimese vahetunni kümme pikka minutit mängisid nad nii, et ajasid üksteist taga. Mari isegi unustas, et hommikul läks meelest hambad pesta. Kui tund algas siis kõige ilusam poiss, Taavet, naeratas suure suuga Marile. Kas mitte pole ilus? Mari vastas sama ilusa naeratusega. Vähemalt oleks ta seda teinud, kui oleks tal meeles olnud hommikul hambad pesta! Mari hammaste vahel ronisid igasugused satikad ja ussikesed ning Taavet hakkas hoopis nutma. Selle üle tundis Mari suurt häbi. Järgmisel hommikul otsustas ta, et rõõmupallikese teeb ta nõelaga katki. Pops!
Oleks see aga Mari muredele lõpu peale teinud. Ei, haav läks hoopis mädanema. Teisel koolipäeval tulid poisid uuesti Mari juurde:
"Väike Mari, väike Mari, meiega palli tule veereta. Vaata ainult, et sa Taaveti juures ei naerata!"
Seekord Mari ei olnud nõus. Isegi kui ta hommikul kahe minuti asemel kümme minutit hambaid pesi, tundis ta sellest häbi, et suutis ainult tardunult koolipingis istuda. Kui ta koju läks, siis tegi ta häbipallikese katki. Plops!
Kui auku kaevata, siis tee endale haud ka valmis. Selline oli vist Mari moto, kuna ta teod viisid ta suurema häda juurde. Kolmandal päeval ei tundnud Mari isegi vajadust hambaid pesta (ta ei tundnud enam häbi). Kutsuma tuli juba vähem poisse:
"Väike Mari, väike Mari, miks tuleb sul pisaraid nagu vihmalarin?" Jah, tõesti see nii ka oli. Väike Mari ei tundnud ei häbi kui ka rõõmu, niiet nuttis igal tunnil ja vahetunnil. Isegi õpetajal viskas üle ja küsis, et mis too eputab. Aga mida siis Marikesel teha oli? Mitte kui midagi. Kui ta koju läks, siis tegi ta kurbusepallikese katki. Slups!
Neljandal päeval, mis oli ka viimane koolipäev, kuna suur reede oli tulemas, ei tulnud enam keegi Mari juurde. Too lihtsalt istus koolipingis ja tegi ülesandeid. Õpetaja oli rahul ja õpilased ei tüütanud teda. Pinginaabrit, kes tema pärast muretseks, ka ei olnud, kuna tänapäeval arvatakse ju, et kui kõik nendes väikestes toolides, millel ka laud on, koos istuvad, siis õpivad lapsed paremini. Aja naerma! Kui Mari koju läks ei teinud ta emale kalligi. Läks otse voodisse ja vaatas aknast välja, vist tegi isegi stressist suitsu.
Vot poisid ja tüdrukut. Väike Mari kasvas lõpuks suureks. Kakskümmend aastat hiljem otsustas Mari, et läheb ka oma abikaasast lahti ning võtab lapsed endaga. Käi pe*se, Mari!
Urmase noorem vend
N&V
reede, 19. veebruar 2016
nagu nool südames
Lõpuks jõudsid nad puhkepunkti. Jake oma matkamiskotiga ja Evelyn oma naeratusega, mida oli raskem kanda. Pikk teekond taga oskasid nad hinnata hetke ilu. Mõlemad vaikisid. Jake aga uhke ja töötliku vaikusega, Evelyn lihtsamaga. Mees pani matkamiskoti maha ja hingas sügavalt välja. Tema punased põsed habeme kõrval olid tõesti armsad..
Tuli hõõgub ja Jake otsib juurde küttepuid. Evelyn asetas ennast mugavalt juba telki, tekk peal ja raamat all. Ta tunneb kergeid süüdmepiinu samas lohutab ennast teadmisega, et mehel on vaja seda teha üksinda. Isegi nii lihtne tegevus nagu puude toomine jätab mehele tunde nagu oleks ta hädavajalik. Jake jõuab varsti tagasi. Ta paneb valge tutiga punase mütsi pähe ja astub telgist välja. Päike peegeldub lumelt Evelynile silma ja pimestab teda korraks. Jake'i pole lähedalgi veel. Naine vaatab loodust enda ümber ja naudib seda lihtsust. Jääseinad ja lõputu lumetee tunduvad nii puhtana. Sinine taevas ja päike armatsevad ning tulemus on silmikissitav. Mõni tuuleiil liigutab lund ja jätab mulje nagu oleks see elus. Jake ilmub telgi tagant välja.
"Kus sa sinna said? Sammud lähevad ju teisele poole?" küsib naine
"Ju vist tegin maailmale ringi peale." ütleb Jake ning naeratab. Tal puuduvad küttepuud aga õnneks tema nägemine teeb niigi soojaks. Ta kõnnib naisele lähemale ning lõpuks võtab ümbert kinni. Nad kallistavad nii kolm minutit järjest.
"Kui ma külmun ära siis süüdistan sinu vastapandamatut kallistust." podiseb Evelyn. Jake võtab ta käest kinni ja viib telgi poole.
"Ei...Mitte sinna. Ma niisama tegin nalja. Tahan... veel väljas olla." ütleb naine järsu hirmuga. Tal oli Antarktise reis ammu südames plaanis ning tahtis, et see laabuks just nagu kujutluspildis. Jake pöörab ümber. Ta tundub nii võõras. Võtab Evelynilt ümbert kinni ja suudleb teda. Jake lõpetab ootamatult suudluse ja teeb silmad lahti. Ta käsi on Evelyni juustel. Naine lükkab ta kiuslikult eemale ning Jake maandub sügavale lumme. Evelyn hüppab kohe järgi. Nad suudlevad uuesti ning seekord lõpetab pealmine ära. Ta paneb oma pea mehe rinnale ja kuulab südame tuksumist, lihtsalt, et kontrollida kas nad on ikka elus. tuks-tuks-tuks.
"Mida kuuled seal?" küsib Jake lahkel toonil nagu Jumal sosistab liblikatele.
"Meid"
Ta tõmbab alumise jopeluku lahti ning heidab ta kampsunile pikali.
"Ma tahan igavesti nii olla"
"Mina mitte." sosistab Jake talle kõrva ja suudleb uuesti naist. Näod vastamisi kaotab Evelyn peaaegu tasakaalu ning paneb käe lumme. See kõrvetab aga ta ei võta kätt sealt ära. Elus on see, kes teab valu. Igavesti elab see, kes armastab valu.
/---/
Katu Käpik
esmaspäev, 15. veebruar 2016
mulle meeldib ka luule
Aleksander istub kaldal
kaasas pime öö ja rahu
istekoht ulbib mööda emajõge
mõtted mõtlevad aegu enne vanu
"oi kui õnnelik ma siis olin"
prahi viskad ikka minema
vahepeal lendab ka kalliskivi
armastus versus romantika
üks sisaldab üllatust
teine piiramatut kannatust
kumbki pole püha
tulevik ei anta ette köidetuna
kaasas pime öö ja rahu
istekoht ulbib mööda emajõge
mõtted mõtlevad aegu enne vanu
"oi kui õnnelik ma siis olin"
prahi viskad ikka minema
vahepeal lendab ka kalliskivi
armastus versus romantika
üks sisaldab üllatust
teine piiramatut kannatust
kumbki pole püha
tulevik ei anta ette köidetuna
laupäev, 13. veebruar 2016
neljapäev, 11. veebruar 2016
ich will
Ma tahan et suvel sajaks lund
kui esimesed hanged hiilivad
siis kõik on jäsku nii vaikne
oleme koos väljas
rannas õhtupoolikul naudime elamist
ja vaatame lumesadu kohvi ja
kapsunitega
elu peakski nii olema
nagu yin ja yang
vastandid tõmbuvad
ent inimesed on üksi
kõige selle iluga ümbritsetud
ei oska vaadata endast kaugemale
vahepeal räägime kaudses kõnes
neljapäev, 4. veebruar 2016
Elu sümfoonia
Naine kõnnib edasi tagasi köögis ja ohkab. Ta paneb keedukannu tööle, et läbi tegevuse rahuneda. Veekeetja teeb alguses aeglaselt klõk-klõk ja edasi aina kiiremini. Naise kõrval on aken, mille peale langevad veepiisad tilk-tilk. Mees magamistoas norskab krhrrr nagu basskõlar. Tütarlaps võtab kraanikausi kohal olevast kapist klaasi ning hakkab nimetissõrmega selle peal ringe tegema. Kõlab kurb viis. Vihma sajab aina vähem, tempo siiski tõuseb. Vesi keedukannus juba keeb ning aina sagedamini hõikab prap-prab-prap ta vahele. Naine surub näpuga klaasile aina tugevamini ning volüüm tõuseb. Tempo tõuseb veelgi, ta hakkas jalaga toksima vastu toolijalga. Isegi van Beethoven ei julgenud sellises tempos tegutseda. Naine ohatab ehk suur refrään enne accelerandot. Vesi on valmis. Kallab klaasi glug-glug-glug. A témpo on tagasi, aga mitte kauaks, sest anum mahutab aina vähem. Vihm lõppeb aknapeal drummimängu ning mees ärkab aga pisarad võtavad üle, tehes tõmm-tõmm vastu põrandat. Mees jääb magama. Naine asetab teepaki anumasse, rikkudes kõik ära. Klaas lendab soojast temperatuurist kildudest.
Elu läheb edasi tempo primo.
Tellimine:
Postitused (Atom)


