Räägime veidi noorest Marist. Noor Mari läks esimesse klassi. Ta oli täiesti tavaliste tunnustega: pikad kartulijuuksed, keskmist kasvu, keskmine välimus. Nagu tavalisel inimesel kombes, oli tal oma saladus - nimelt peitis ta enda emotsioone õhupallikestes voodi all. Tegelikult alguses olid nad päris nähtaval, tuli ainult piiluda veidi ja kohe vaatasid vastu kurbus, õnnelikkus jne. See oli aga enne kooli. Mis muutus? Kohe jõuame, kuhu sa kiirustad?
Väiksel Maril tuli esimene koolipäev. Hommikul tegi ta ilusti voodi ära, tegi musi igale emotsioonile, kallistas ema ja pani röstsaia suu vahele. Aktus oli suurepärane ja kõik läks superhästi. Kõik aga muutus, kui tulid mängu poisid. Maril on lahe ema aga mitte suurepärane. Nimelt kardab ta, et Mari muutub sama liiderlikuks kui tema ise oli noorena, niiet poisse Mari polnud varem näinudki! Sellesmõttes saan ma emast aru, kes teab mis võib juhtuda? Esimesel koolipäeval tulid siis poisid Mari juurde ja ütlesid:
"Väike Mari, väike Mari, mis sa leierdad? Tule mängi kulli meiega!"
Muidugi oli tüdruk nõus. Esimese vahetunni kümme pikka minutit mängisid nad nii, et ajasid üksteist taga. Mari isegi unustas, et hommikul läks meelest hambad pesta. Kui tund algas siis kõige ilusam poiss, Taavet, naeratas suure suuga Marile. Kas mitte pole ilus? Mari vastas sama ilusa naeratusega. Vähemalt oleks ta seda teinud, kui oleks tal meeles olnud hommikul hambad pesta! Mari hammaste vahel ronisid igasugused satikad ja ussikesed ning Taavet hakkas hoopis nutma. Selle üle tundis Mari suurt häbi. Järgmisel hommikul otsustas ta, et rõõmupallikese teeb ta nõelaga katki. Pops!
Oleks see aga Mari muredele lõpu peale teinud. Ei, haav läks hoopis mädanema. Teisel koolipäeval tulid poisid uuesti Mari juurde:
"Väike Mari, väike Mari, meiega palli tule veereta. Vaata ainult, et sa Taaveti juures ei naerata!"
Seekord Mari ei olnud nõus. Isegi kui ta hommikul kahe minuti asemel kümme minutit hambaid pesi, tundis ta sellest häbi, et suutis ainult tardunult koolipingis istuda. Kui ta koju läks, siis tegi ta häbipallikese katki. Plops!
Kui auku kaevata, siis tee endale haud ka valmis. Selline oli vist Mari moto, kuna ta teod viisid ta suurema häda juurde. Kolmandal päeval ei tundnud Mari isegi vajadust hambaid pesta (ta ei tundnud enam häbi). Kutsuma tuli juba vähem poisse:
"Väike Mari, väike Mari, miks tuleb sul pisaraid nagu vihmalarin?" Jah, tõesti see nii ka oli. Väike Mari ei tundnud ei häbi kui ka rõõmu, niiet nuttis igal tunnil ja vahetunnil. Isegi õpetajal viskas üle ja küsis, et mis too eputab. Aga mida siis Marikesel teha oli? Mitte kui midagi. Kui ta koju läks, siis tegi ta kurbusepallikese katki. Slups!
Neljandal päeval, mis oli ka viimane koolipäev, kuna suur reede oli tulemas, ei tulnud enam keegi Mari juurde. Too lihtsalt istus koolipingis ja tegi ülesandeid. Õpetaja oli rahul ja õpilased ei tüütanud teda. Pinginaabrit, kes tema pärast muretseks, ka ei olnud, kuna tänapäeval arvatakse ju, et kui kõik nendes väikestes toolides, millel ka laud on, koos istuvad, siis õpivad lapsed paremini. Aja naerma! Kui Mari koju läks ei teinud ta emale kalligi. Läks otse voodisse ja vaatas aknast välja, vist tegi isegi stressist suitsu.
Vot poisid ja tüdrukut. Väike Mari kasvas lõpuks suureks. Kakskümmend aastat hiljem otsustas Mari, et läheb ka oma abikaasast lahti ning võtab lapsed endaga. Käi pe*se, Mari!
Urmase noorem vend
N&V
