Lõpuks jõudsid nad puhkepunkti. Jake oma matkamiskotiga ja Evelyn oma naeratusega, mida oli raskem kanda. Pikk teekond taga oskasid nad hinnata hetke ilu. Mõlemad vaikisid. Jake aga uhke ja töötliku vaikusega, Evelyn lihtsamaga. Mees pani matkamiskoti maha ja hingas sügavalt välja. Tema punased põsed habeme kõrval olid tõesti armsad..
Tuli hõõgub ja Jake otsib juurde küttepuid. Evelyn asetas ennast mugavalt juba telki, tekk peal ja raamat all. Ta tunneb kergeid süüdmepiinu samas lohutab ennast teadmisega, et mehel on vaja seda teha üksinda. Isegi nii lihtne tegevus nagu puude toomine jätab mehele tunde nagu oleks ta hädavajalik. Jake jõuab varsti tagasi. Ta paneb valge tutiga punase mütsi pähe ja astub telgist välja. Päike peegeldub lumelt Evelynile silma ja pimestab teda korraks. Jake'i pole lähedalgi veel. Naine vaatab loodust enda ümber ja naudib seda lihtsust. Jääseinad ja lõputu lumetee tunduvad nii puhtana. Sinine taevas ja päike armatsevad ning tulemus on silmikissitav. Mõni tuuleiil liigutab lund ja jätab mulje nagu oleks see elus. Jake ilmub telgi tagant välja.
"Kus sa sinna said? Sammud lähevad ju teisele poole?" küsib naine
"Ju vist tegin maailmale ringi peale." ütleb Jake ning naeratab. Tal puuduvad küttepuud aga õnneks tema nägemine teeb niigi soojaks. Ta kõnnib naisele lähemale ning lõpuks võtab ümbert kinni. Nad kallistavad nii kolm minutit järjest.
"Kui ma külmun ära siis süüdistan sinu vastapandamatut kallistust." podiseb Evelyn. Jake võtab ta käest kinni ja viib telgi poole.
"Ei...Mitte sinna. Ma niisama tegin nalja. Tahan... veel väljas olla." ütleb naine järsu hirmuga. Tal oli Antarktise reis ammu südames plaanis ning tahtis, et see laabuks just nagu kujutluspildis. Jake pöörab ümber. Ta tundub nii võõras. Võtab Evelynilt ümbert kinni ja suudleb teda. Jake lõpetab ootamatult suudluse ja teeb silmad lahti. Ta käsi on Evelyni juustel. Naine lükkab ta kiuslikult eemale ning Jake maandub sügavale lumme. Evelyn hüppab kohe järgi. Nad suudlevad uuesti ning seekord lõpetab pealmine ära. Ta paneb oma pea mehe rinnale ja kuulab südame tuksumist, lihtsalt, et kontrollida kas nad on ikka elus. tuks-tuks-tuks.
"Mida kuuled seal?" küsib Jake lahkel toonil nagu Jumal sosistab liblikatele.
"Meid"
Ta tõmbab alumise jopeluku lahti ning heidab ta kampsunile pikali.
"Ma tahan igavesti nii olla"
"Mina mitte." sosistab Jake talle kõrva ja suudleb uuesti naist. Näod vastamisi kaotab Evelyn peaaegu tasakaalu ning paneb käe lumme. See kõrvetab aga ta ei võta kätt sealt ära. Elus on see, kes teab valu. Igavesti elab see, kes armastab valu.
/---/
Katu Käpik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar