kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Igapäevane hullus

        Päike paistab ettevaatlikult Annelinna korterisse. Üks ainuke päiksekiir ja valguselaine hiilis aknast sisse. See rändas miljoneid kilomeetreid ning millele ta lõpuks maandus? Maandus siilipeaga mehe väiksele varbale. Suur rännak üüratu kiirusega lõppes sellega, et kõditas magavat meest nii palju, et üles ärkas. Ta ärkas üles suure haigutusega ning tundis mõnusat soojust jalal. Parema käega sügas ta oma silmi. Silmad lõpuks lahti tehes tundis ta, et vasak käsi on padja all kinni. Kindlasti oleks tahtnud mees liigutada seda jäset, aga ei tohtinud. Padja peal magas mõnusalt tema naine. Tema muusikale rütm, linnule laul, isegi esimese läptopi kleepsud sobiks metafoorina.Ta tundis kuidas ta tahab ennast liigutada. Alguses hakkas oma varbaid igavusest edasi-tagasi õõtsutama. Siis vaatas toas ringi. Vahepeal sügas käega jälle silmi. See tema nälga ei rahuldanud. Ta tundis, kuidas vasak käsi tahab liikuda. Seda kahjuks ei tohtinud ta teha. Mees meenutas, kuidas naine eelmisel õhtul karjus, röökis ning viskas taldrikuid puruks. Peale sellist plahvatust on alati targem välja lasta magada. Muidu on ta nagu ema, kelle Mcdonaldsi kotti lasteeine kõrvale "unustati" panna kõrvale kanawrapp. Ei, äratada teda ei saanud. Siis peab uusti magama jääda, mõtles mees. Pigistas silmad kinni ning proovis mõelda ei millegile. Võimatu. Naise soojuse kuma, mõte, mis on lõpuks olevikus ega mõtle, mis oli või mis tuleb, isegi kõditav päikesevalgus, mis nüüd aina julgemalt hakkas paistma. Kõik need hoidsid teda üleval. Vasak käsi tahtis ikka räigelt õõtsuda. Jälle mõtles ta sellest, kuidas naine eelmisel õhtul karjus ja röökis. Mees upitas, keha mitte liigutades ning võttis laualt telefoni ja hakkas mingit lehekülge sirvima. Tavaliselt võis seda tundida viisi teha aga praegu mitte. Vasak käsi tahtis lennata! Jällegi mõtles ta eilse õhtu peale. See kuidas naine karjus oli õudne. Samas magades nägi ta meeletult rahulik välja. Isegi ilus. Ta proovis veidikene vasakut kätt padja alt ära tõmmata. Naine sättis oma pead uuesti padjale. Ei. Mees sai aru, et voodist lahkumine ei tule kõne allagi. Ta tõmbas teki oma jalgadele ning sundis ennast magama. Naine, kellelt tekk ära tõmmati ärkas ülesse. Teda äratas kõditav päike, mis oli jõudnud kogu ajaga viis sentimeetrit edasi liikuda ja hiilida. Esimene asi, millele naine mõtles oli kuidas telefonikella vaadata nii, et mees ei ärkaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar