Päike paistab murule, mis on tuttavalt roheline. Keset rohelust ning seda ümbritsevat tundmatust on mängupark. Liumägi, mille peal on katus nagu igal normaalsel majal, nöörijupp, mis läheb edasi autorataste juurde ning liivakast, mille liiv on pealt niiske. Eelmisel päeval oli vihm, nagu ka üleeile. Katuse all liumäe ees ootavad kaks oravat. Või täpsemalt, nad istuvad niisama ja räägivad. Pruunkõht Orav jutustas omast kogemusest kuidas ära tunda millisel pähklil on hea sisu ja millisel mitte.
"Tähtis on koputada ning kuulata, mis hääl vastu tuleb."
Oranži kõhuga Oravat oli alati huvitanud kuidas õigeid pähkleid valida kuna pooled, mis ta pessa viis olid ussitanud. See, kes kõrval istus pidi olema tark, tundus vähemalt. Et mitte näidata ennast lollina proovis ka Oranž Orav lisada jutule juurde
"Kindlasti peab ka vaatama millisest pähklipuust sa võtad neid"
Selle peale läks korra Pruunkõht Orav mõttesse. Võit, tähistas juba Oranžkõht. Võit, mis oli aga liiga vara tähistatud, kuna partner avas juba suu
"Asukohast oleneb ka maitse, minule endale absoluutselt ei meeldi võtta koerakuudi juurest pähkleid, need on liiga maitsetud. Õiged pähklid on teiselpool parki, Alajõhpi juures."
Selle lausega sai Pruunkõht Orav vastu naelapead lüüa. Oranžkõht just koerakuudi juures oma pähkleid saanud. Ilmselt arvaks vestluspartner, et Oranžkõht on narr, kui teaks, et ta just neid sööb mida teine laidab. Ta läks närviliseks. Süda hakkas kiiremini tuksuma. Mõte on ka tühi, ei oska enam midagi tarka öelda. Et mitte kaotuse vaikust kannatada lisab ta midagi sisutut
"Jah aga kuudi juures on tore, et igavene koeranärakas, kes seal elab hakkab lõugama nagu idioot."
Väga hea vastus, mõtles Oranžkõht, isegi veidike tõeraasu oli seal sees. Pruunkõht avas oma suu
"Kohe näha, et noor oled. Minu vend suri nii ära. Koer haukus ja majast astus väga peremees, kes lasi ta kohe maha."
See oli valus. Tõeliselt valus. Isegi alandav. See, kui keegi tundmatu kutsub sind nooreks. Oranžkõht orav ei suutnud enam kaua vastu pidada. Ta hakkas ärrituma. Tõstis oma väikese käe ja tegi suu lahti, et midagi kohatut öelda aga Pruunkõht segas jälle vahele
"Kuule, sinuga oli täitsa tore vestelda, kohtume teine kordki siin." Ta jooksis mööda katuseposti ülesse ning lõpuks jõudis katusele. Sealt hüppas ta lähimale oksale ning kadus ära sooja metsa, mis jäi järsku võõraks Oranžkõhule. Enam ei pidanudki kõike teadma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar