Oravad nr.2.2

        Kui päike oli veidikene edasi liikunud jõudis platsile esimene metsloom. See oli Põder, kes sai kõhutunde, mis ta ka siia platsile tõi. Põder vaatas hoolikalt Oranži Orava ja Siili kunsti. Vaatas alguses eest, proovis vaadata vasakult, proovis vaadata paremalt. Lõpuks otsustas ta isegi tagant vaadata. Iga kord kui ta vaatenurka muutis kissitas ta silmi, noogutas omaette ja tõmbas keelega huulte üle. Siil seisis meisterlikult oma kätetöö kõrval silmad kinni. Ta oli endas kindel ning ei muretsenud hetketki, mida võiks põder sellest kõigest arvata. Oranž Orav silmitses Põtra suurte silmadega. Ta muretses. See oli esimene kord, kui ta oli kunsti teinud. Veidikene tundis ta ärevust aga rohkem uhkust. Siiski tema kätetöö. Kui Põder hindas duo tööd arvestas Oranž Orav omamoodi vastu. Kõik reaktsioonid, kõik käeliigutused, kõik jättis meelde. Põder avas oma suu aga Orav segas kohe vahele
"Enne kui sa midagi ütled siis pea meeles, et see on lõpetamata."
Põder pani oma suu kinni, kissitas silmi ja noogutas. Siil ei saanud enam rahulikult seista. Ta jooksis kiiresti Oranži Orava juurde ja tassis ta lähima puu taha
"Miks sa seda ütlesid? Nüüd meie töö pole täisväärtuslik! Ma teadsin, et poleks pidanud kedagi usaldama."
Oranž Orav oli solvunud
"Ma mõtlesin, et ta hindab seda leebemalt, kui teab, et me saame seda veel paremaks teha."
"Mismõttes veel paremaks? Me lõpetasime oma töö ära, miks sind huvitab mis ta arvab. Ega tema arvamus ei muutu labaste ettekäänetega!" käratas Siil talle peale. Ta siblis tagasi kunstiteo kõrvale ja jäi seisma, ohatades. Kõik enesekindlus oli kadunud ning Põder pani seda tähele. Oranž Orav võttis puu tagant ennast kokku ja läks tagasi suurde gruppi. Kunstikriitik avas oma suu
"Mulle meeldib see, siin on potentsiaali." ning kõndis minema. Arvatavasti läks rohtu sööma või surma saama mõne küti poolt. Oranži Orava pupillid läksid suureks. Talle sisse tekkis mingi imelik tantsurõõm. Või oli see hüppamiserõõm. Igatahes mingi üleolev rõõmutunne. Ta läks Siili juurde ja parastas
"Ütlesin sulle! Meie töö on parim."
Siil aga ei kuulnudki, mis Oranž Orav ütles. Teda oli kurbus kurdistanud. Oskas ainult aimata, mida Oranž Orav ütles. Siiski vastas ta tabavalt
"Sa oled rumal. See, mis Põder ütles, oli katastroofiline. Pankrott! Täielik häving!"
Oranži Oravat lõi see küll üllatusena. Ta nõudis kohe selgitust. Kuna Siil oli nüüd kurt ei saanud ta sõnadest aru. Õnneks sai ta kallutatud peast aru ning oskas kohe vastata
"See, kui keegi ütleb, et millelgi on potentsiaali, tähendab, et see oleks võinud olla hea. Keegi ei taha osta potentsiaali, kõik tahavad head osta." Siil lükkas kivikuju, mille peal nad nokitsesid viimased paar tundi ümber ja läks tagasi põõsastesse. Oranž Orav jäi lagedasse seisma. Talle tuli meelde, et nälg näpistab ning otsustas edaso liikuda edasi Alajõhpi suunas.  Ju siis polnud kunst temale.