Tulen kapist välja

       
        Armas perekond, mul on teile midagi öelda. Ma tean, et meil on siin praegu tore pelmeeni ja pannkoogiõhtu aga pean selle oma rinnalt ära saama. Ema, isa : ma olen kole. Jah, see vastab tõele. Sain sellest aru juba algkoolis, kui mind pandi tüdrukuga istuma ning ta hakkas nutma. Õpetajale meeldis hirmutada suuri lobisejaid - see kes liiga palju räägib peab istuma Urmasega. Ma ei julgenud siis teile seda öelda. Mõistan, et meid on kasvatatud siin kodus, et ilus peab olema seest kui ka väljast aga ma ei saa ennast enam petta. Mind ei huvita modeleerimine ega postitants! Ema, lõpeta nutmine, sina oled ju see, kes ütles, et teiste ees ei tohi nutta kuna see on kole. 
        Tean, et see võib tulla suure šokina, kuna titena olin ju reklaamides väga andekas. Kahjuks pean teatama, et minu arvates on see pärilik - lihtsalt vaata meie kassi. Dušši all käimise asemel ilastab ennast täis. Usun, et teie polegi patust priid. Isal on piklik nägu nagu Hermann, emal on suurem tagumik kui Margaretal. Aga ma ei taha teid solvata, te olete siiski mu vanemad ning armastan teid tingimusteta. Tahan, et aksepteerite mind sellisena nagu ma olen, 
koledana.

(kole)Urmas