Parandatud traktaat kooseluseadusest

        Brünetti peaga mees vaatab kodus diivanil televissorit. Ta hoiab hüsteerilselt kohvitassi. Saates vaidlevad preester ja pedepaar kooseluseadusest. Uskumatult julmad ütlused ajasid kopsu üle maksa. No tõesti ei suutnud uskuda, kuidas keegi midagi sellist saaks arvata. Päike jõudis aknast kohviruumi ning ETV kanali üleval paremas nurgas ütles talle kell, et aeg on tööle minna. Rikast emotsooni täis hüppas ta kiirest külmkapi juurde. Viskas kiiresti saiaviilude vahele kaks vorsti ning muheles. Mõtles, kuidas see on ainukene vorm, kuidas kaks viinerit võivad koos olla ilma, et kedagi see solvaks. Selga pani ta samavärvilised kindad ning musta mütsi, mis kõrvad katab ning astus välja.
        Blondi peaga naine nimega Dorothy istub söögilaua taga ja vaatab televisiooni. Ta ei suutnud uskuda mida näidati. Noorena poleks ta kunagi suutnud uskuda, et midagi sellist juhtub. Ta lõpetas oma jogurti ja läks riietuma. Talvesaabastega rahmeldades mõtles ta kuidas vasak toss käib alati paremaga ning muigas. Välja astudes suutis ta maha rahuneda.
        Mõlemad olid tööl olnud viis tundi. Mõlemad tahtsid midagi hamba alla. Mõlemad liikusid oma töökabiinist viis minutit hiljem ning jäid toidust ilma. Mõlema silmad olid alguses toidu peal ning siis maandusid üksteisele. Mõlemad muhelesid selle üle kui näljased nad mõlemad olid. Brünett lähenes Blondile
"Sul ka ei vedanud?"
Blondiin surus oma huuled kokku, tõstis kulmud ja noogutas - nagu figuratiivselt mängides kaasa Brünetti lausele.
"Soovid minna väljast midagi võtta? Meil on umbes viisteist minutit aega."
Koos läksid nad firmahoonest välja talvetänavale. Kõige lähem kohvik oli paari minuti kaugusel, otsustasid sinna minna. Üksteise seltsi aeglaselt nautima hakates otsustasid nad süüa kohapeal. Blondiin võttis endale kohvi ja salati, Brünett lihapiruka. Kõik läks nii nagu emake loodus planeeris. Ühtäkki said jututeemad otsa. Polnud rääkida enam ilmast, sõpradest, koleegidest. Perest ei saanud veel rääkida ning tuleviku või mineviku teemad on ainult alateadvuses. Blondiinile sugugi ei meeldinud täbar olukord niiet otsustas rääkida millesti suvalisest
"Kas sa hommikul televisiooni vaatasid?"
Brünett sai aru millest ta rääkis. Mingil põhjusel läks ta närvi ning kartis, et ta arvamused on valed
"Hommikul vaatasin jah. Haige, et sellist asja ei võta eestlased omaks."
Naine vaatas talle tõsiselt otsa. Brünett sai aru, et oli eksinud.
"Minu arust on see vastuvõetamatu. Kõik see raha ja aeg. Mõtetu!"
Nad vaatasid üksteist vaikuses. Meest ei huvitanud enam kui palju nad klappivad. Tähtsamad asjad olid käsil. Ta vaatas naist maruvihaselt. Vasakus käes oli tal nuga mida ta kägistas. Paremas käes oli ta raevuhoos lihapiruka purustanud. Aina kõvemini hakkas ta hingama läbi suu ning terve nägu läks punaseks. "Proovi raisk, ütle midagi veel," mõtles ta ning pigistas nuga veel tugevamini. Blondiin vaatas enesekindlalt edasi, avas oma suu ja hingas sisse. Mees mõtles, et nüüd see tuleb. Tema järgmise lausega viskan talle selle sama tee peale. Kuradi piibliarmastaja. Naist häiris vaikus ning hirmutas mehe näo järsk punakus.
"On sul kõik korras? Või äkki oled sa lihtsalt nii suur korvpallifänn." naeris ta.
"Mida, korvpall? Ei korvpall mulle väga ei meeldi." vastas ta ehmunult.
"Lähme kiiresti tagasi, oleme juba minut liiga kaua siin olnud" ütles naine tõustes. Brünetti peaga mees vaatas teda segase pilguga. Ta ei teadnud kas naerda või karjuda. Jõudis mantli selga ja salli kaela panna enne kui aru sai millest teine rääkis. Seda näidati vist ka telekast.