Koristaja ja Gestapo

      Kell tiksus seina peal ning osuti hakkas vihjama viie suunas. Väljas oli külm, pime ja märg, Eestimaa talv. Lõikav tuul puhus vastu Jaan Poska Gümnaasiumi, kaitsdes ainukest kohalviibijat.

Inimene, kellel oli kolmas korrus pestud ning kes täitis vee, et järgmist pesta. Ta mõtles, et viimane korrus ning siis saab koju minna. Koolimajas oli elekter välja lülitatud peale mingit kellaaega. See valgus, mis oli, tuli akendest. Poolik valgusallikas sai ainult põrandat valgustada. Ülesse vaadates oli topeltlae asemel lõputu pimedus, kuhu võiks mälestustesse ära kaduda. Koristaja täitis veepange ääreni ja hakkas mopiga pesema. Vesi läks õrna kihina põrandale ning siis kuivas peagi ära. Ta jõudis auditooriumi ukseni. Tema mõttetühja olekut muutis kõva toolidekrigin, nagu tunnid lõppeksid, millele järgnes vaikus. Hääl tuli rahutoast. Koristaja otsustas ettevaatlikult uurida, mis selle tekitas. Ta asetas mopi vastu seina ja liikus ukse suunas. Rahutuppa pääses ainult õrn kuma. Ta nägi midagi lehvimas nurgas vastu kuuvalgust Jaan Poska portree ees. Ta astus sisse ja tundis häbi ja nostalgiat. Jalgadel oli tunda külma temperatuurimuutust. Ta liikus portree suunas ning tundus, nagu keegi vaataks teiselt poolt seina vastu. Ta tundis kuidas keegi õrnalt silitab jalga ning liigub aina ülespoole. Koristaja pööras kiiresti ümber ja nägi, et aken oli jäetud lahti ning tuul puhus kardinat edasi. Peale akna sulgemist tahtis koristaja oma töö lõpetada ja lihtsalt kõju jõuda. Tagasi koridori suunas kõndides vaatas ta suurt pilti ümarlauast ja hetkeks tundus, nagu kõik seal pildil vaataksid vastu, hindaksid tema igat liigutust. Kas ta on sobilik? Koristaja läks kiirema sammuga tagasi oma mopi juurde ja hakkas põrandat koristama. Jõudis rahutoa uksest mööda. Kuuvalgus oli edasi veel rohkem sisse tunginud ning nüüd ulatus see kaelani. Ühtäkki kuulis ta, kuidas keegi ukselingiga soperdas. Ta vaatas ehmunult ukse poole aga läbi klaasi oli näha ainult musta kuju. Kuju lükkas lingi aeglaselt alla ja avas ukse. Koristaja otsustas vaadata põrandale ja mopiga edasi teha, aga ta käed värisesid liigselt ning ta pillas selle maha. Must kuju astus uksest sisse ja hakkas lonkama vaevaliselt koristaja poole, kes andis endast kõik, et ennast mitte liigutada või vaadata musta kuju. Ta lonkas aina lähemale ja suust tuli häält nagu oleks ta kurk uppunud veresse. Koristaja leidis, et ta ei suutnud enam liikuda. Käed ainult värisesid kohapeal ning jalad olid naelutatud põrandasse. Tema selja taga jäi must kuju seisma.

“Vabandust, kas te olete Lindat näinud? Kas temaga on kõik korras?”

Koristaja pööras refleksist küsija poole ja jäi sõnatuks. Talle vaatas vastu kõige rängem vaatepilt. Mees, kes vaatas vastu oli võigas. Ta vasak jalg, kuhu oli löödud sügavale sisse pussnuga, veritses lakkamatult. Tema paremal käel olid kõik näpud ära lõigatud. Vasakul käel oli küüned tangidega välja tõmmatud ning näpud vasaraga sodiks pekstud. Keha oli täis põletusarme. Nägu polnud õnneks näha aga ta tundis, kuidas silmad teda puurisid. Koristaja ei suutnud reageeridagi. Ta kangestus paigale. Isegi käed lõpetasid värisemise. Suure vaevaga suutis ta sosistada vastuse

“Ei ole kahjuks”

Rõvetatud inimese silmad läksid suureks. Ta hakkas oma vasakut kätt tõstma. Verd voolas tema põlvest ja paremast käest ning moodustas aina suurema lombi tema jalge alla. Käsi värises tal nagu raputaks keegi selja tagant. Aeglaselt pani ta oma sodiks pekstud käe koristaja õlale. Eelmine pani oma silmad kinni, minnes vastu oma saatusele. Tundmatu liigutas oma suu koristaja kõrvale ning sosistas talle

“Tule aita mul otsida. Ma tahan koju minna”

       Kui koristaja avas enda silmad oli ta üksi. Vaid tema ja kuuvalgus, mis nüüd valgustas ta tervet keha. Ta lõi jalaga mopi eemale ning hakkas jooksma ukse poole. Ta jõudis peaukseni ning jäi seisma. Ta ei suutnud liikuda edasi. Ta mõte ja pilk oli ainult suunatud väljapääsu poole aga ta keha ei liikunud. Jäsemed pöörasid ümber ja liikusid trepist alla, keldrikorruse pimeduse suunas. Liikus pimeduses kuni jõudis lahtise uksega ruumi juurde. Ruum oli kottpime peale valgusringi, mis ümbritses ruumi keskel asuvat tooli. Tool oli nahkrihmadega ning puidust jalgadest peani. Istet kaunistas veri. Ta keha astus uksest sisse, kuigi ta proovis vastu võidelda. Tagant läks uks kinni. Järsku istus toolil noormees, kahekümnendates. Ta pea, käed, jalad olid kõik nahkrihmadega kinni ning ta vaatas koristaja poole põrguhirmuga

“Kus on Linda? Kas temaga on kõik korras?”

Koristaja võttis noa ja lõi selle talle kohe jalga. Noormees karjus ning hakkas hingeldama. Ta proovis hullupööra lahti saada aga see lihtsalt polnud võimalik. Vaatas šhokeerinult nuga tema jalas. Terav valu lõikas läbi. Koristaja võttis tangid. Iga kord, kui ta oma naise kohta küsis, mitte ei vasta, kaotas ta ühe küüne. Edasi läheb ta näppude juurde vasaraga. Koristaja mõttemaailmas võitles ta oma enda kehaga vastu ning kõik mis ta suutis oli enda silmad kinni panna just siis, kui tangidega väikseima näpu küüs ära hakkas rebima.

       Kui koristaja avas enda silmad oli ta üksi. Ainult EXIT märgi roheline kuma. Ta varises kokku ja hakkas nutma. Ta vaatas enda veriseid käsi ja karjus üle koolimaja. Tema selja taha tuli keegi ja pani käe õlale. Ta pigistas silmad kinni ja hakkas maad peksma. Sees tundis ta enda vastu raevu. Kui viimast korda silmad avas nägi, et on ise piinamistoolil kinni. Oma nutusest olekust sai ta ainult välja sosistada

“Jah” ning “Anna andeks”

Koristaja proovis viimast korda silmad sulgeda aga tema silmad vaatasid põrguhirmuga Gestapo mundris meest. Tema juurde kõndis aina kiirema sammuga. Kuuvalgust ei paistnud kuskilt sisse enam.

“Kas sa oled Lindat näinud?”