Mina. Mina olen kuulus. Mind tahavad kõik. Tahavad eelkõige naised. Ostavad eelkõige mehed. Mu hind on liiga madal arvestades mu sisu. Ma elan palees. Mind ümbritseb neli seina ning palju, palju sodi. Tagaruumis on veel rohkem rõvedusi. Rohelised krõpsud, punased crossaintid, sinised jäätised, kuradi pagulased. Sprite, Fanta ja Koola - kolm musketäri. Mina olen eestlane, sündisin siin ning suren siin. Mulle on antud eraldi riiul ning kaunistus, ilus käsitehtud silt, mida tegi poeniku tütar - eestlane. Vasakul on krantsid. Saaremaa viin ja Vana-Tallinn menetlevad koos Calvadosi ja mustikaviinaga. Neid on rohkem aga kui nende nimelisi liiga palju suhu võtta hakkad oksele. Paremal on eskimod. Külmikutoit, millest enamiku moodustavad itaallased. Vasakpoolsest uksest käib kellahelin. Sisse astub blondiin ning tema järel veel vanem blondiin. Noorem blondiin on virk ja läheb kohe tahatuppa. Vanem blondiin musta jopega, mille kapuutsi peal on tihe karvkate liigub minu poole, silmside pudub. Ta kergitab oma pead poseerivalt ning vaatas üle poevara. Teda huvitas kõige enne alkoholilett, siis itaallased. Ta vaatab mind. Ta liigub minu poole. Ma armastan sind, eestlane. Ta paneb soojad käed mu ümber, nii mõnus, liiga mõnus. Minust voolab veidi šokolaadi välja. Oih. Õnneks on kaitse peal. Kõigil meiesugustel on kile või muu kate. Tõstab mu ülesse ja viib letini. Veidikene tilgub maha. Pole hullu, parimategagi juhtub. Naine tõstab mu letile ja jääb ootama teenindaja tähelepanu. Viimane tuleb tagatoast ning ütleb, et oodata on vaja. Ta muutub rahutuks. Ära solva minu ostjat. Ma tean väga hästi, et sa tagaruumis räägid salaja telefoniga vene keeles. Naine viskab kümneka lauale ja kõnnib lihtsalt minema ülima graatsilisusega ning jääb välja seisma, et teha kiire suitsupaus. Noorem jookseb järgi ja avab suu. Kohe kaunistab ta õhku, kiites minu ilu!
"Varför tar du så ful?"
See ei saa olla võimalik! Ta ei ole eestlane, ta pole puhas! Pane mind maha sa lehmanikkuja. Karjun kuni minul pole enam šokolaadi alles. Vabasta mind, ma ei vääri sellist kohtlemist.
Blondiin lõpetas suitsupausi ning hakkas edasi liikuma tädi juurde, kellel hakkas sünnipäev. Kuna aega hakkas nappima (15 minutit alguseni) tegi vanem blondiin sammuväärastuse ja libastus. Paras. Libastus nii, et lõi kolbi vastu betoontreppi puruks. Alles siis, kui veri hakkas voolama lõpetas noorem naermise ning proovis paaniliselt ema aidata. See, kuidas ta kukkus just kui slow-motionis. See, millist häält tegi ta kolp purunedes. Pilk mida ta enda tütrele andis. Kuidas ta hinamine läks aina aeglasemaks ja õrnemaks. Need detailid jäävad tütrele igavesti meelde, isegi kui mina ununen.
Kiirabi jõudis pool tundi hiljem ning siis oli ilmselgelt juba liiga hilja. Seda teadsid päästnikud punastes riietes, tütar punaste kätega ning ka mina, kook, kelle šokolaad oli nüüd soolaste pisaratega ja rauase verega maitsestatud. Kogu kupatus sõitis ühes punavalges autos minema ja ainult mina jäin alles. Oleksid võinud minu ka kaasa võtta, sain ka liiga. Tallati ja peksti täitsa puruks. Kui aus olla siis ma ei tahtnud, et nii läheks. See on tema enda süü. Kurat nad alati neid krõpse ja koolasi ostavad. Palun võtke mind kaasa. Varesed juba lendavad. Ma ei taha niimoodi surra. See on kõige alandavam lõpp mulle, šokolaadikoogile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar